Mõeldud-tehtud, Photopoint suunas mind nende fototehnika renti ja otsisin sealt välja endale sobivad. Teadsin, et Islandi ilmastikutingimused on ekstreemsed, mille tõttu ei saa paljudele kohtadele ligi ning samuti on pandud piirded inimeste ohutuse tagamiseks. Leidsin, et Tamron SP 70-200mm f/2.8 G2 objektiivi Canonile ja DJI Mavic Pro (Fly More Combo) droon oleksid ideaalsed minu vajadustele.

Tamron on olnud juba ennist mu üks lemmikuid objektiivi brände – taskukohane, kvaliteetne ja kasutajasõbralik. Mu enda varustuse hulgaski leidub Tamron’i objektiiv, mis on ka enimkasutatud objektiiv.

Sellepärast tundsin, et 70-200mm f/2.8 oleks igati hea täiendus mu puudujääkidele. Kuigi oma maastikupiltidega enamasti tahan kinnist ava, siis mõtlesin, et prooviks ära lahtise avaga maastikupilte, sellest ka 2.8 f-arv.

DJI Mavic Pro võtsin kaasa kuna leidsin, et enda DJI Sparkist jääks vajaka. Nagu enne mainitud sai, siis Islandi ilmastiku tõttu on osadesse kohtadesse ligipääs kas ajutiselt keelatud või raskendatud nii jala kui autoga. Seetõttu on droon ideaalne juhitav kaamera kohtadesse, kuhu tavakaamerad ei pääse.

Lisaks on Island väga hea riik kus droone lennutada just väheste seaduste poolest, sest enamus riigist on tühi maastik. Mavic Pro täitis oma ootused, sest oli piisavalt tugev, et kannatada ära ka veidi tugevamad tuuled ja vesise lumesaju.

Tamroni objektiiv lubas mul jäädvustada detaile ja close-up’e kohtadest ja maastikust, mida harilik tavakasutaja objektiiv poleks suutnud. Autofookus töötas imeliselt olenemata udusest ilmast. Ainuke miinus on objektiivi suurus, sest 70-200mm on väga suur ja raske objektiiv, mille vahetamine võtab paar ekstra sekundit aega, mis fotomaailmas võivad olla olulised momendid. Samuti on see raskendatud kui külmas käed nii osavalt enam ei liigu.

Objektiivi vahetus oli alati kahe inimese töö, kui ma seda just autos ei teinud. Oodates seda kõike ja teadlikult ikkagi valides selle objektiivi nimekirjast, tundsin et see lisapingutus oli tihti seda väärt, et saada pilt näiteks isoleeritud majast Atlandi ookeani ääres ja mäetipust olevat teed pildistades.

Mavic Pro oli tähtis osa minu projektist, et saada bird’s-eye view Islandi maastikust. Droon võttis üles imelised kaadrid ning lubas manuaalse sätetega seadistada kaadri mulle sobivalt, et hiljem töötluses mu tööd lihtsustada. Samuti oli ta ülitundlik erinevatest oludest, et kasutajat kursis hoida igal lennuhetkel.

Võrreldes Sparkiga oli Pro palju vastupidavam ilmastikuoludele, isegi vastutuult maandumine ookeani ääres näis graatsiline, olenemata sellest et ise hoidsin hinge kinni viimase meetrini.

Varustuse rentimine on alati hea võimalus ära proovida tehnikat, mida pole varem kasutanud kuid tahaks. Ehk aitab see tõsta fotograafi töö kvaliteeti või annab inspiratsiooni uuteks lähenemisteks.

Tamron 70-200mm f/2.8 G2 oli paras väljakutse minu kui minimalistliku varustusega fotograafile. Laenutaksin seda, kui eesmärk on kindel – olgu selleks siis floora ja fauna pildistamine, mida lähedalt ei saa. DJI Mavic Pro on ideaalne droonikasutajatele, kellel on lihtsam versioon sellest ja soovib rohkemat saada ning samuti soovitaks seda tavakasutajale üle teiste.

Ingridi tööde ja tegemistega saab tutvuda ning ennast kursis hoida tema Instagram’i lehel või veebilehel ingridliivaleht.com

Soovid drooni kohta lisainfot? Tutvu lähemalt:

• Droonifotograaf Kaupo Kalda: DJI Mavic Pro drooniga reisil – purjetamas Santorinil ››
• Karbist välja: DJI Mavic Pro Fly More Combo Kit ››
• Droonifotograaf Kaupo Kalda: Dji Mavic Pro – kompaktne igamehedroon, mida on ammu oodatud ››
• Fotograaf Kristoffer Vaikla: DJI Mavic Pro Fly More Combo on droon, mis suutis ennast mulle meeldima panna ››

Soovid objektiivi kohta lisainfot? Tutvu lähemalt:

• Point TV 163: Tamron SP 70-200mm f/2.8 Di VC USD G2 telesuumobjektiiv ››
• Karbist välja: Tamron SP 70-200mm f/2.8 Di VC USD G2 telesuumobjektiiv ››
• Tamron SP 70-200mm f/2.8 Di VC USD G2 on laenutamiseks saadaval meie fototehnika rendis ››
• Fotograaf Kristoffer Vaikla: Tamron SP 70-200mm f/2.8 Di VC USD G2 objektiiviga lumesajusel Lahemaal ››

(595)

The post Islandil seiklemas – kaasas DJI Mavic Pro droon ja Tamron SP 70-200mm f/2.8 G2 objektiiv appeared first on Photopointi ajaveeb.

DJI Mavic Air

Kuna minu põhidroon on DJI Inspire 2, mis on suur ja kohmakas kaasa vedada, siis olen juba mõnda aega silmi lahti hoidnud ja mõelnud millegi kompaktsema ostmise peale. Midagi sellist, mis mahuks taskusse või fotokotti ja kannataks ka reisile kaasa võtta. Spark on minu jaoks valikust välja jäänud kahel põhjusel. Esiteks ei toeta Spark DNG pildiformaati ning teiseks ei meeldi mulle see, et Sparki ei saa kokku voltida. Ning varem proovitud DJI Mavic Pro, mida saab küll küllaltki kompaktseks kokku voltida, pole muude parameetrite poolest muljet suutnud avaldada.

Õnneks juhtus nii, et esimesed Mavic Airid jõudsid Photopointi täpselt 45. Tartu Maratoni nädalal. Seega tekkis suurepärane võimalus kohe päriselus droon proovile panna. Laupäeva päeval sain ma drooni kätte ja pühapäeva hommikul oli vaja sellega juba maratoni stardis olla. Seega jäi aega drooniga tutvumiseks üks napp õhtu. Õnneks on aga DJI’l üldiselt kõik droonid sarnased ning sama app’i kaudu juhitavad, seega peamine tutvumine oligi akude laadimine ning drooniga füüsiliselt tutvumine. Kuidas käpad lahti voltida, mis järjekorras kokku voltida, kuidas vahetada kiirelt akut, kuhu käib mälukaart ning kuidas gimbali kaitse eemaldamine ja paigaldamine.

Esmamuljed füüsilise poole pealt

Esimene ja kõige meeldivam avastus oli see, et kokku volditud käppadega on Mavic Air isegi väiksem kui Spark. See on kindel pluss! Lisaks sellele, et droon mahtus kenasti fotokotti ära selgus ka, et ta mahub kenasti talvejope taskusse. Tõsi, taskust välja võtmisel pidi natuke ettevaatlik olema propelleri otstega, et need tasku serva taha ei jääks.

Teine suur pluss ja oluline edasiminek võrreldes Mavic Proga on gimballi asetus. Airil on nimelt gimbal paigutatud küllaltki drooni kere sisse, mis tähendab seda, et gimbal on hästi kaitstud ja loodetavasti on ka suur tõenäosus, et õnnetuse korral võiks gimbal terveks jääda. Kolmanda positiivse üllatuse, mille tahaks veel eraldi välja tuua, leiab aga puldi küljest. Kui Mavic Pro pulti fotokotti pakkides oli mul kogu aeg mure juhtkangide pärast, siis Mavic Airi puldil on võimalik juhtkangid transpordi ajaks küljest ära kruvida ning asetada spetsiaalsesse puldi sisse ehitatud hoidjasse. Väga mugav lahendus. Tõsi, ilmselt tähendab see küll ka seda, et nüüd hakkavad need juhtkangid aeg-ajalt ära kaduma.

Negatiivse külje pealt oskaksin välja tuua ainult selle, et drooni käppasid tuleb kokku voltida õiges järjekorras. Vales järjekorras voltimise tulemusena jäävad propelleri labad mõningase pinge alla ja see pole hea.

Tarkvara ja lennu omadused

Tartu Maratoni päev oli küllaltki tuuline ja külma oli umbes 10 kraadi kandis. Ehk siis mitte just kõige sõbralikumad olud ühele pisikesele droonile, mis peab oma toite saama pisikese aku pealt. Üldiselt peab tunnistama, et kogu selles kompotis osutusid kõige nõrgemaks lüliks aga hoopis minu sõrmed, sest peale 15 minutit lennuaega tuli maanduda.

Akut oli veel järgi 34%, aga sõrmed olid omadega läbi. 15 minutit on küll vähem kui DJI poolt lubatud 21 minutit, aga kui arvestada, et lendamine oli -10 kraadises temperatuuris ning tuulega, mille kohta pidas droon tarvilikuks ka pilooti ettevaatusele manitseda, siis leian, et tegemist on vägagi eeskujuliku tulemusega. Ning kui sõrmed poleks ära külmunud, siis kindlasti oleks selle 34% akujäägi juures veel mõned minutid lennuaega droonist välja pigistanud.

Kuna Mavic Air on eelkõige mõeldud nö tavatarbijale, siis on siia drooni kamaluga pistetud igasugu automaatikat, nii takistuste vältimise kui ka nö “Intelligent Flight Mode” osas. Üks asi, mis mind väga positiivselt üllatas oli APAS (Advanced Pilot Assistance System). Kui varemalt toimis Obstacle Avoidance selliselt, et nägi takistust ja peatas drooni enne kui see takistusega kohtuda jõudis, siis nüüd APASega proovib droon ise leida tee ümber takistuse, et jätkata lendu piloodi poolt soovitud suunas. Väga hea asi päris alustavale piloodile kui ka keskmisel tasemel piloodile keerulisemates oludes. Näiteks metsas puude vahel.

Pildikvaliteet

Pildikvaliteedis oskan seada võrdluses kõrvuti Mavic Pro ja Mavic Airi. Sensor on mõlemal sama suur, 1/2.3″ 12MP. Väike erinevus on objektiivis/läätses. Mavic Pro puhul on tegemist 28mm (35mm ekvivalent) F2.2 objektiiviga ning Mavic Airi puhul 24mm (samuti 35mm ekvivalent) F2.8 ava. Ehk siis Mavic Airi kaamera vaatenurk on natukene laiem ning objektiiv on grammikene “pimedam”. Lisaks pole Mavic Airi puhul eraldi fokusseerimist, tegemist on nö “kõik fookuses” tüüpi kaameraga, mis võiks kenasti sobida just algajale, kes tahaks lihtsalt ja kiirelt oma pildi kätte saada. Esialgse kogemuse põhjal julgen öelda, et Airi piltidel on rohkem detaile kui Pro piltidel.

Igatahes minu jaoks olid Airi pildid väga positiivne üllatus ja kuna hetkel mõtlen aktiivselt teise nö reisi- ja matkadrooni soetamise peale, siis Mavic Air on tänase seisuga väga tugev kandidaat.

Mavic Air detailirohkus on muljet avaldav

Tarmo tööde ja tegemiste saad tutvuda ning ennast kursis hoida tema Instagram’i lehel, Facebook’is või veebilehel tarmohaud.ee

(829)

The post (Drooni)fotograaf Tarmo Haud: pisikese DJI Mavic Air drooniga suurel Tartu Maratonil appeared first on Photopointi ajaveeb.

Täpsemalt oli testimise all siis Mavic Pro Fly More Combo Kit, kus lisaks droonile ja puldile oli veel 3 akut, droonikott, autolaadija ja veel mõned pisemad vidinad. Kolme aku tõttu ka selle pikk nimetus sellel komplektil. Lennuaega peaks Mavicu kolme akuga saama ümmarguselt ühe tunni ümber ja kui hästi läheb, siis võib olla veidi enamgi.

Esimese asjana drooni karbist välja võttes jäi tõepoolest silma selle uskumatu kompaktsus – see on kokkuvoldituna sama suur kui 20 aastat vanad mobiiltelefonid. Sama lugu puldiga, sest võrreldes minu Phantom 4 Pro puldiga on Mavicu oma vist umbes 5 korda väiksem. Droon koos puldi ja kolme akuga mahtus täpselt väikesesse kaasas olnud õlakotti, kuid oma Phantomi komplekti vean suhteliselt suures seljakotis.

Äärmiselt tülikas on suurt kotti kanda kuskil matkal olles, kui vahemaid on vaja läbida kilomeetrites. Eriti veel kui on soov lisaks ka tavalist fotoaparaadi kotti kaasas vedada – seda mina ka isiklikult tavaliselt teen. Pisikest Mavicut on aga isegi naeruväärselt lihtne kaasas kanda, kuna kott on väiksemgi kui minu pisikene peegelkaamera kott. Kompaktsuse eest läheb siit punkt Mavicule.

Kaasas kandmise kompaktsus: DJI Phantom 4 Pro vs. Mavic Pro 

Lendama asudes käib asi kiiremini kui oleks osanud oodata – kotist välja, telefon puldi külge, sisselülitus ja juba õhus ta ongi. Kiirematel meestel on võimalik minuti-kahega Mavic lendu saada. Kuigi Phantom 4 Pro-l on tiivikute külge keeramine tehtud kordades lihtsamaks kui Phantom 3 droonil, siis võtab see ikkagi omajagu aega + puldi valmis sättimine jne. Seega läheb Phantom’i valmis sättimiseks võrreldes Mavicuga kindlasti poole rohkem või isegi 3 korda rohkem aega. Aeg ajaks, aga ka tüli on mõttetult palju nii et selles kategoorias annaksin jällegi punkti Mavicule.

Pilt tehtud DJI Mavic Pro drooniga.

Lennata on Mavicuga samuti üllatavalt mõnus ning tekib isegi kuidagi turvalisem tunne kui Phantomiga seda tehes – võimalik, et see tuleb tema väiksusest. Müratase on samuti kordades väiksem kui suurematel Phantomitel ja ei sega ennast ega teisi niivõrd palju. Aku kestvuselt lähevad Mavic Pro ja Phantom 4 Pro suhteliselt samasse väravasse, sest mõlemal tuleb selleks keskmiselt 25 minutit, mida muidugi mõjutab ilm ja olud.

Testimine praegustes väga talvistes oludes on omaette katsumus, sest drooni akud peavad olema kogu aeg piisavalt soojas, kuna krõbedad külmakraadid kärbivad pisut lennuaega. Kõige hullem lugu on paraku ekraaniks oleva iPhone nutitelefoniga, sest see tahab külmas väga kiiresti külmas koostööst loobuda. Selle koha pealt läheb plusspunkt Phantom 4 Pro puldile, mis samal ajal kui on telefoniga ühendatud seda ka laeb ja ei lase telefonil miinuskraadidega nii kiiresti kustuda. Mavicu pult minu telefoni ei laadinud ja selle tõttu tuli paar korda ette seda, et telefon andis otsad ja tuli pimesi tagasi lennata.

Võiks veel lisada, et Mavicuga on õhku tõusmised ja maandumised eriti just praeguste lumiste oludega on natukene raskendatud, sest tuleb kaevata endale korralik sile maandumiplats, kuna droon istub väga maadligi ja seega on Phantomi kõrgematel varese jalgadel siin väikene eelis. Normaalsete oludes ja isegi tuulisema ilmaga tundub, et Mavicuga on palju kindlam maanduda, sest ümberminemise tõenäosus ei ole väga suur, kuid Phantomi kõrgetel ja kitsastel jalgadel võib juhtuda palju rohkem ebameeldivusi.

Kaamera on Mavic Pro-l 12 megapiksline – umbes samade näitajatega kaamera oli ka minu vanal Phantom 3 Pro-l. Võimalik, et Mavicu oma on siiski veidikene edasi arenenum ja suudab teha kvaliteetsemaid fotosid, kui Phantom 4 Pro 20 megapiksli ja 1-tollise sensori vastu see ei saa. Seda eriti just hämaramates oludes. Plusspoole pealt tooks välja vahel väga kasuliku portreeformaadis pildistamise võimaluse, mida Phantom seeria droonid võrreldes Mavicuga teha ei suuda. Video koha pealt suudab Mavic Pro nagu Phantomgi toota ka mõnusalt sujuvat 4K-d.

Kokkuvõttes võib öelda, et Mavic Pro suutis ennast mulle meeldima panna. Oma kompaktsuse ja väiksuse juure on seda väga mõnus kaasa võtta just reisile või matkale ja tegelikult miks mitte kasvõi lihtsalt pühapäeval kodulähedale jalutama minnes. Suuremaid droone alati kaasa ei viitsi tassida ja kasutada on teda samuti kiire, mugav ja lihtne.

Siiski pean mainima, et praegusel kujul Mavic Pro-d ma enda drooniparki lisama ei hakkaks, kuna juba on olemas paremaid ja kvaliteetsemaid fotosid tegev Phantom 4 Pro. Kvaliteedi olulisus hakkab rolli mängima, kui on vaja foto suurelt kuhugi trükkida ja seda tuleb aega ajalt ikka ette. Inimesele, kes ei vaja niivõrd head kaamerat ja kasutab drooni võib-olla lihtsalt endale mõne reisi või mälestusfoto tegemiseks, siis soovitaksin kindlasti Mavic Pro-d just tema paljude plusspoolte tõttu.

Kui aga DJI otsustaks välja lasta uue Mavicu vähemalt sama hea kaameraga kui on Phantom 4 Pro-l, siis hakkaksin tema lisamist, võimalik et praeguse drooni välja vahetamist, tõsiselt kaaluma.

DJI Mavic Pro drooniga käisid lendamas ja ülevaate kirjutasid fotograafidest vennad Kristoffer ja Karl Anders Vaikla.  Nende tegemiste ja fotodega saab ennast igapäevaselt kursis hoida Kristofferi Instagramis ja Karl Andersi Instagramis.

 

Soovid drooni kohta lisainfot? Tutvu lähemalt:

• • Droonifotograaf Kaupo Kalda: DJI Mavic Pro drooniga reisil – purjetamas Santorinil ››
  • Karbist välja: DJI Mavic Pro Fly More Combo Kit ››
  • Droonifotograaf Kaupo Kalda: Dji Mavic Pro – kompaktne igamehedroon, mida on ammu oodatud ››

(1051)

The post Fotograaf Kristoffer Vaikla: DJI Mavic Pro Fly More Combo on droon, mis suutis ennast mulle meeldima panna appeared first on Photopointi ajaveeb.

See on Dji Mavic Pro drooniga tehtud ja suurendatud pildi fragment. Vasakul on näha lihtsalt 300% suumiga originaalpildi fragment. Keskel vana “Preserve details” ja paremal “Preserve details 2.0”, mida mõlemat rakendatud 300% ulatuses (upscale). Minu silmale ongi viimane meeldivam – vahe pole väga suur, aga on siiski täiesti olemas.

Originaalpilt täismõõdus, fragment on see väike saareke vasakul. Neil on seal Soomes mökkid igal pool, isegi sellel pisikesel.

Õhtune kojutulek. Soome saarestik on ikka nii kütkestav. Gumbo kant, Helsinkist veidi ida poole.

(460)

The post Photoshopi uus “Preserv details 2.0” aitab piltide suurendamisel paremat detaili hoida appeared first on Photopointi ajaveeb.

Snap.ee pildipangas aset leidev Eesti ainus ja suurim “Kõrgelt” pildistatud fotode konkurss DJI “Kõrgelt” 2017 ootab jätkuvalt osalema kõikide fotohuviliste ja professionaalide parimaid töid.

Põnevale võistlusele ootame osalema fotosid, mis on pildistatud drooniga õhust, tavalise fotokaameraga lennukilt, kõrghoone pealt, kõrgele üles hüpates või mõnel teisel viisil. Ühesõnaga – kõik pildid, mis on pildistatud „Kõrgelt“. Kõrguse alammäära fotodele seatud ei ole, kuid need peaksid kuidagi kirjeldaval või kirjeldamatul moel edasi kandma kõrgel olemise ja kõrgelt pildistatu tunnet.Suurele fotokonkursile on oodatud osalema kõik fotohuvilised olenemata fotoaparaadi margist või pildistamiskogemusest.

Põneva konkursi pilte asub hindama professionaalidest koosnev žürii koosseisus:

• Eesti üks nõutumaid ja tuntumaid droonifotograafe Kaupo Kalda
• Ligi 20 aastat aerofotograafiaga tegelenud Andres Tarto
• Aastaid droonidega lennanud ja aeromeediat teinud Jaan Kronberg.

Nagu näha on žürii äärmiselt esinduslik nii et otsi enda parimad kõrgelt pildistatud fotod digisahtlitest välja või mine neid tegema. Fotosid (kuni 4 tükki) saab konkursile esitada 3. septembri südaööni.

Pane parimad fotod teele – www.snap.ee/dji

(514)

The post Selgunud on tänavuse DJI fotokonkursi “Kõrgelt” auväärt žürii appeared first on Photopointi ajaveeb.

Droonifotos on reeglina vaja ilusat päikest või kuma, kui eesmärk pole just eriline süngem dramaatika, olukorra dokumenteerimine või otse alla tehnilisemad pildid. Või on nii jube kiire, et pole aega oodata.

Muidugi kõik valgusolud jagunevad veel tuhandeks detailiks, aga laias laastus:

1. Kuldne: päevane õhtupoolik-hommik – ilus soe õhtupoolik/hommik
2. Sinine: hilisõhtune öine – põhiline, mida teen, väga meeleolukas, defitsiitne
3. Keskpäevane: ongi keskpäevane, natuke kahvatum – seda kasutan pigem harvem
4. Muu: igasugused olukorrad, kus üks või teine kehvem valgus võib toimida.

1. KULDNE: PÄEVANE ÕHTUPOOLIK

Ilus madal soe päikesevalgus. See on 2-3h enne loojangut ja paar tundi peale päikesetõusu, suvel pikemalt, talvel lühemalt. Juunis kusagil kella 20-21 paiku, detsembris 14-15 kanti juba. Päike on madal, soe, varjud pikemad. Hea veel kui on vähe tuult ja natuke vines pilvi, mis teevad valguse pehmemaks ning pildi huvitavamaks. Miinus: liiga hiline õhtuvalgus võib jätta tänavad ja majadevahed juba varju.

Kuldsed näited pilvevinega:

2. SININE: HILISÕHTUNE ÖINE

Loojangukuma + linnatuled (linnaruumi pildistamise kontekstis), lühike 20 minutiline aeg enne täielikku ööd. Varjualades võimendub sinine toon, sooja annab kunstvalgus. Enimtellitud, aga kõige keerulisem, ohtlikum ja defitsiitsem. Vajab pikemat säri, seega minimaalset tuult, et ära ei väriseks. Seda on üsna harva.

Lisaks on pimedas lendamise riskid suuremad ning see tuleb ka isiklike õhtutundide arvelt. See valgus on siis, kui on olnud ametlik päikeseloojang (juunis 23 paiku, dets 15-16 kanti), sealt 15-30min edasi süttivad linnatuled ja siis saabki umbes 20-30min jooksul pildistada, kuniks on liiga pime. Hea, kui on loojangus värvi ja natuke pilvi. Mitterohelisel perioodil (sügis, kevad) peidab see “looduse räämas olekut” ka suht hästi.

Sinised näited, esimene talvel seejuures:

3. KESKPÄEVANE

Teravavõitu ja kahvatum päike, kasutan üsna vähe. Öeldakse, et keskpäeval maastikufotograaf magab (tutkit, töötleb hoopis). Siis on valgus teravam, emotsioonitum, varjud lühemad ning see on neist kolmest tavaliselt viimane valik.

Vahest on aga soov just lihtsa puhta päevase pildi järele ning siis ka täiesti kasutatav. Vahest tuleb lihtsalt ära kasutada harv päike, mis üleüldse looduselt antakse ning ikkagi minna, kui lähemad nädalad lubab pilvi. Midagi väga hullu aga ka pole, eriti kui kenasti töödelda ning kui pilvevine natuke toetab, teeb valguse pehmemaks. Talvepoole on keskpäevane päike ka suhteliselt madal kogu aeg tegelikult.

Keskpäevane toimiv näide:

4. SOMPUS ILM

Vahest toimib, sobib rohkem kunstipärasemasse niši. Tegelikult on kasutatavaid valguseid muidugi veel ja mõnikord on kasutatav ka sompus ilm, sõltub subjektist, olukorrast, eesmärgist, ka õnnest. Siia sobis pilvealune sügisene mahe valgus väga hästi, ei läinud liialt kontrasti ja loodus ise andis head värvi, mida järeltöötluses veel natuke aidata tuli. Samuti pole kaadris näha taevast, mis oli ühtlane kaame hall.

Sompus, taevata:

Sompus + kunstvalgus, talv:

KOKKUVÕTVALT

Fotograafia on peen mäng valguse ja kompositsiooniga. Nagu öeldud, mõjutavad valgust veel 1000 pisiasja ja alati ei saagi seda üht parimat ootama jääda – võib-olla antakse seda ainult kord-paar kuus, ole siis mihkel õiges kohas valmis selleks hetkeks, mis võib kesta näiteks tunnikese. Keegi ei maksa sul seda ootamist kinni. Näiteks 2016. aasta augustis mäletan vaid 3 õhtut, kus andis sinise valguse pilti teha. Muul ajal oli pilves ja/või tuuline. Seega tihti tuleb minna rohkem või vähem kompromissile, aga siiski püüda võimalikult hea tulemus saada. Tuimalt valimata toodad lihtsalt saasta.

Samuti on igal kuul erinev päikesekaar, päikese suund, kõrgus. See sätib ka vahest valgusevaliku – vastu päikest naljalt kinnisvara ei pildista. Septembris on valguse nurk hoopis teine kui juunis. Hea on vaadata valguse suunda ja kõrgust X kuupäeval lehelt suncalc.net.

Kui Sul on põnevaid kõrgelt pildistatud fotosid, siis esita need kindlasti Snap.ee pildipangas toimuvale DJI fotokonkursile – auhinnafondis on kolm drooni! Uuri lähemal ››

(889)

The post Droonifotograaf Kaupo Kalda: Pildistamise valgused näidetega – kuldne, sinine, keskpäevane appeared first on Photopointi ajaveeb.

Inimene on aegade algusest saadiks püüelnud üha kõrgemale ja kõrgemale. Siis kui kõrgusesse püüdlemine muutus võimalikuks sadakond aastat tagasi, ei olnud see kõigile ligipääsetav. Nüüdseks on olukord muutunud – droonide üha suurenev populaarsuse tõus on toonud aerofotograafia just droonifotograafia näol massidesse. Enam ei ole vaja kallist tehnikat ning veel kallimat lennuseadme renti ning oma hirmudest üle olla, et talletada ülevalt poolt lummavaid vaateid. Kaameratega varustatud droonid toovad selle turvaliselt ning soodsalt sinu käeulatusse. Olgugi, et esmapilgul võib see nutitelefoniga või peegelkaameraga pildistamise foonil tunduda liigkeeruline, on see tegelikult imelihtne.

Alates tänasest, 28. juunist 2017 saavad kõik Photopointi esinduskauplustest või veebikaubamajast drooni ostjad tasuta kaasa Fotokursus.ee kursuse “Droonifotograafia” (väärtuses 29,99€) ning lisaks veel Photopointi puhastuslapi (mikrokiust, 15x18cm).

Photopointi fotokursus.ee “Droonifotograafia” kursuse käigus saad fotograaf Andris Vainu abil ülevaate kehtivate nõuete ja reeglite üle, et nii enda kui teiste suhtes turvaliselt drooniga lennata. Lisaks viskame pilgu ka sellele, millist drooni üldse endale valida. Samuti saad väärt teadmisi aerofotograafia nippidest, põhitõdedest ning ka droonifotode järeltöötlusest ning sellest, kuidas lummavaid panoraame teha.

Fotokursus.ee on Eesti suurim fotograafia-alane online õpikeskkond, kus kursuseid on mugav vaadata nii suure arvuti ekraanilt kui ka tahvelarvutite ja nutitelefonide väiksematelt ekraanidelt – täpselt seal kus sulle sobib. Just siis, kui sul aega on.

Photopointi veebikaubamaja droonide valik ›››

Vaata lisaks teisi fotograafiakursuseid – www.fotokursus.ee

(915)

The post Osta Photopointist droon ja saad lisaks tasuta fotokursuse “Droonifotograafia” appeared first on Photopointi ajaveeb.

Kui 2014. aastal küpses idee soetada päris esimene fotodroon ning anda maastikupiltidele uus mõõde, polnud võimalik osta poest karbi sees lennuvalmis drooni, mille kaadrid pakuksid rahuldust fotograafile, kes on harjunud nautima digipeegelkaamerast pärit faile. Niisiis pöördusin meistri poole palvega ehitada just selline droon, millelt tehtud piltidega ma rahule jääksin. Mõne kuu möödudes saabus oodatud teade: droon on valmis!

Lennumasin oli suur, stardiks valmis seatuna võttis enda alla peaaegu terve auto pagasiruumi! Mäletan oma esimest lendu – süda puperdas sees mis kole. Poleks ju mõnus vaadata, kuidas tuhandeid eurosid maksnud lennuriist juhtpuldil tehtud vale pisiliigutuse pärast sodiks kukuks. See on väga kerge juhtuma, lennates manuaalrežiimis kogenematu käega, kuid just käsijuhtimisel pidi tõusma ja maanduma. Tasapisi tulid kogemused ja pildid, kuid ka teadmine suure drooni miinuskülgedest. Esimesteks puudusteks osutusid drooni mõõtmed ja kaal. Tihti oli tarvis liikuda mitmeid kilomeetreid mööda rasket maastikku, kopter käe otsas, rasked akud, pult ja ekraan seljakotis. Eriti ebameeldiv oli see külma ilmaga. Teiseks puuduseks kujunes sobiva stardi- ja maandumispaiga leidmine: suure drooniga oli see loodusmaastikul keeruline.

Järgmisena avaldusid probleemid kaamera juhtimisel (fotokaparameetreid lennu ajal muuta ei saanud) ja üldine töökindlusetus (muide, see polnud üldse drooniehitaja süü, sest droon oli unikaalne ainueksemplar ja minu kasutamine saigi tema testperioodiks). Eks tuli heade piltide nimel nende ebameeldivustega leppida. Ja leppisingi.

Pildiõnne mul oli: võitsin aeropildikonkursil auhinnaks pisikese drooni DJI Phantom 3 Pro. Phantom näis esmapilgul olevat ideaalne lennumasin. Käsitsi piloteerimist polnud tarvis osata, lenda kuhu tahad, täiesti stressivabalt. Pisike, kerge, töökindel – mida veel ühelt droonilt tahta!? Kuid… Phantomil avaldus ränk miinuspool. Pildid olid kõlbmatud! Vähemalt nende jaoks, kes kvaliteeti soovivad. Phantom siiski kasutuseta ei jäänud, vaid täitis n-ö luuredrooni ülesannet. Uut motiivi uurides lennutasin taevasse esmalt Phantomi, tutvusin olude ja võimalustega ning sobivusel saatsin suure drooni üles pildikraami alla tooma.

Piraka drooni abil saab küll teha vingeid pilte, kuid suure ebamugavuse ja pingutuse hinnaga.

2016. aasta sügisel levisid uudised maailma suurima droonitootja DJI peagi turule paisatavast kompaktdroonist Mavic. Mavicu kontseptsioon näis andvat surmahoobi kuulsale Phantomi drooniseeriale, sest milleks Phantom, kui sama tulemuse teeb ära pisike, suisa taskusse mahtuv lennumasin. Aga ei! Hiina tarkpead olid ka Phantomi jaoks kavala plaani välja mõelnud: turule toodi Phantom 4 Pro, millel oli varasemate Phantomite ja ka tillukese Mavicuga võrreldes oluliselt suurem, koguni ühetolline pildisensor!

Foto kvaliteet kasvas Phantomi varasemate mudelite ja Mavicuga võrreldes drastiliselt. See uudis tekitas üksjagu põnevust. Ühel heal päeval helistas sõber, et ta oli leidnud netiavarustest huvitava Phantom 4 Pro arvustuse, mille põhjal võis järeldada, et tegemist on lõpuks ometi „päris asjaga“. Ärevus kasvas. Mis kasu oleks põnevusest ilma drooni endata! Kohe kui võimalus avanes, ja see juhtus tänu Photopointile väga kiiresti – võtsin uhiuue pildimasina karbist välja ja hakkasin testima.

Olles uut Phantomit nüüd mitu kuud kasutanud, toon välja enda kui fotograafi esimesed järeldused.

Meeldib:

• fiksobjektiivi vaatenurk ainsa objektiivina on parim lahendus (35 mm ekvivalendina 24 mm);
• sensori külgede pikkuste suhe on õige (2/3). Väga hea, et ei võetud kasutusse vanast Phantomist ja klass kõrgemast kaamerast DJI Zenmuse X5S-ist teada 3/4 külgede suhet, mille puhul peaks traditsioonilise foto külgede suhte saavutamiseks faili kärpima ning kaotama olulisi piksleid;
• sensori ja optika eraldusvõime on vägagi hea. Objektiiv „joonistab“ täiesti talutavalt ka kaadri servaalades ja täisavaga pildistamisel.

Ei meeldi:

• piksleid võiks sensoril vähem olla. Sellega kaasneks pikslimõõdu suurenemine, mis tagaks parema signaali ja müra suhte ning ühtlasi kvaliteetsema foto. Kriitika Sonyle kui sensoritootjale! Parata pole midagi, megapikslid müüvad massidele;
• Phantom 4 Pro nõrgim koht paistab olevat objektiiv. Asi pole üldse optika eraldusvõimes, vaid madalas kontrastis ja kehvapoolses värviülekandes. On ka loogiline, et ca 1500 € maksvasse komplekti ei mahu kvaliteetne optika. Enamiku Phantomiga pildistajate jaoks on optika siiski täiesti piisav;
• kahjuks on Phantom 4 Pro kaamera laulatatud lainurkse fiksobjektiiviga. Mitmekesise pildimaterjali loomiseks on vaja kasutada erinevaid fookuskaugusi. Paljude motiivide juures tekitab sedavõrd lainurkne objektiiv ülemääraseid perspektiivimoonutusi. Ainsa fookuskaugusena on see siiski hea valik.

Mul on siiski hea meel, et tänu Phantom 4 Pro-le saavad reaalsuseks paljud kaadrid, mis varem polnud teostatavad. Kasutan 4 Pro-d selliste motiivide pildistamisel, kus on vaja kaugele lennata ja/või kuhu on keeruline ligi pääseda ning mille pildistamiseks sobib 24 mm objektiiv. 4 Pro on aken kvaliteetsemate piltideni neile, kes ei soovi droonitehnikasse tuhandeid eurosid paigutada, kuid sooviksid teha kirkaid ja ilusaid pilte. Edukaid lende ja lummavaid aerofotosid!

Üks esimesi Phantomi katsetusi. Vaade Tallinnale hämaral ajal tuulise ilmaga. DJI Phantom 4 Pro, FC6310, 1/8 sek f/2,8 ISO 400

Eesti suurim looduslik positiivne pinnavorm Vällamägi Lõuna-Eestis Haanja kõrgustikul. Absoluutne kõrgus 304m, jalamilt ca 80m. Tähelepanu väärib, et viimane lumesadu on katnud puud alates kõrguselt ca 240m merepinnast. Madalamatel kõrgustel puudel lund ei ole. Selline on Eestimaa „kõrgmäestik“! DJI Phantom 4 Pro, FC6310, 1/80 sek f/4,5 ISO 100

Eesti üks suurimatest tehislikest pinnavormidest – Kiviõli poolkoksimägi Ida-Virumaal. Mägi leiab kasutust mäesuusakeskusena. Kõrgus merepinnast 135m, jalamilt 90m. Seega on inimene loodusele 1-0 ära teinud, Vällamägi jääb kümne meetriga alla. DJI Phantom 4 Pro, FC6310, 1/8 sek f/2,8 ISO 100

Phantom 4 pro paneb igal videosõbral silma särama, võimaldades 4K salvestust 50 kaadrit sekundis, millega saab luua mõnusalt ühtlased slowmotion videod.

Remark: Fotograaf Margus Muts (www.margusmuts.ee) on Eesti suurima ja mitmekesisema droonifotokogu omanik. Ta on droonifotodega enim auhindu võitnud fotograaf Eestis.

(1223)

The post Droonifotograaf Margus Muts: kuidas DJI Phantom 4 Pro-st sai minu fotovarustuse täieõiguslik liige appeared first on Photopointi ajaveeb.