Pean end eelkõige maastikufotograafiks ning kui Photopoint fototehnika rent pakkus võimalust proovida uusimat X-bajonetiga Fujifilm X-H1 hübriidkaamerat, siis oli kohe selge, et lisaks maastikele tuleb proovida ka mulle mitte nii tuttavat territooriumi – portreesid. Seda enam, et sain lisaks kerele proovida ka minu olemasolevate X-bajoneti objektiivide hulgast puuduvat Fujinon XF 35mm f/1.4 R objektiivi.

Selgituseks lisan veel, et igapäevaselt olengi juba üle aasta pildistanud Fujifilm X-T2 poolkaader hübriidkaameraga, millega vahetasin välja Canon 5D MK III täiskaader peegelkaamera eelkõige maastikufotograafile olulise dünaamilisest ulatusest tuleneva pildikvaliteedi ja kogu süsteemi oluliselt kergema kaalu tõttu.

RISTI POISS, ISO200 19,6mm, f/11 60sek

Fujifilm X-H1 hübriidkaamera on sisemise stabilisaatori tõttu eriti sobilik kasutamiseks vanade manuaalsete teleobjektiividega. Minul olid manuaalsetest objektiividest kasutada M42 keermega Meyer-Optik Görlitz Orestor 2.8 135mm ja legendaarne nõukogude päritolu Helios 44-2 58mm. Kuigi täismanuaalne optika, on Fujifilmi särituse eelvaade ja fookusala esiletõstmise kombinatsioon selline, mille kasutamisel avaprioriteedirežiimis koos särikompensatsiooniga on tunne, nagu kasutaksid täisautomaatset kaamerat.

Liikuvate objektide puhul on kahtlemata keerulisem, kuid suhteliselt staatiliste portreede tegemiseks ideaalne, on ju iga vintage objektiiv vähem või rohkem oma iseloomuga nii kontrasti, värvuse edastamise kui bokeh osas.

modell Mariliis, XF 35mm f/1.4, Eterna Cinema

Minu kasutada oli Fujifilm X-H1 akutallaga versioon, mis lisaks ergonoomikale annab kahele lisaakule kordades pikema tööaja, mis muidu hübriidkaameratel kipub lühikeseks jääma ja akude pidev vahetamine ning meeles pidamine, et püksitaskus on kasutatud akud ja rinnataskus värsked, pole kuigi mugav ja pikematel pildistamistel ei tule keskendumisele kasuks.

Minul kui maastikufotograafil poleks akutalla tõttu lisanduva kaalu ja L-kujulise Swiss-Acra kinnitusega plaadi puudumise tõttu maastikul toimetada kõige mugavam, aga portreetööks on akutald lausa ideaalne ja peale H1 tagastamist hakkasin ehk just sellest enim puudust tundma.

Esimesena saigi kohe M42-FX adapter ette keeratud ja sinna külge Meyer-Optik Görlitz Orestor 2.8 135mm teleobjektiiv. Ja mis siis kodus esimesena ette jäi – loomulikult kass.

Tegin kassist erinevaid portreesid, mis oli objektiivi pika fookuskauguse tõttu suhteliselt keeruline ja lubasin säriajal aina allapoole langeda, eesmärgiga testida IBIS-e ehk kaamerasisese stabilisaatori võimekust. Kuna selle efektiivsus oli kirjade järgi vaid 3 stoppi, kokku 5 stoppi siis, kui kasutada juba Fujinon IOS stabilisaatoriga objektiive, siis ma polnud ülemäära optimistlik.

Tulemus aga jahmatas mind – käest tehtud pildid vaid 1/8s säriajaga oli dtäiesti rahuldavalt teravad – kas oli see minu kindel käsi pluss raske 1kg kaalub objektiiv või siiski IBIS, ei tea aga tulemus on kena:

CAESAR, 135mm 1/8 sek!!, ISO 200, Eterna Cinema

Kaamerat esimest korda kätte võttes oli mõnus ja kodune tunne – on ju juhtnupud ja menüü asetus praktiliselt identne Fujifilm X-T2-ga, suurima erinevusena siis särikompensatsiooni valikketta asemel kaamera peal olev ekraan. Ma ei tea, kuidas tunneb end esimest korda Fujifilmi X-seeria kaamerat kätte võttev Canoni või Nikoni kasutaja, mina olin Fujifilmiga varasemalt tuttav juba ka kõige esimese X100 seeria rangefinder kaamera kaudu. Ilmselt võib see A, M, Av ja Tv puudumine esialgu segadusse ajada.

VAHI JOASTIK, XF 10-24mm

Mis teeb Fujifilmi X-seeria minu jaoks käepäraseks, on eelkõige valikketastega lahendatud menüü ja tüüpilise programmiketta puudumine. Nimelt on X-seeria põhimõtteliselt kogu aeg M-režiimis ja vaid kas ava, säri või ISO seadmine A peale teeb sellest vastava prioriteediga poolautomaatrežiimi ja kõik A peale seades täisautomaadi. Minuarust muudab see fotograafi mõtlemist – kui programmikettaga aparaadil mõtled kõigepealt režiimi peale, siis X-seeria aparaadil vajaliku võtteparameetri – kas siis ava, säriaja või tundlikkuse peale ja nende parameetrite toimimismehanismi mõistes on fotograaf oma arenguteel juba tubli sammu edasi jõudnud.

Näiteks maastikke pildistan ma pea alati statiivilt ja seetõttu valin alati madalaima ISO ja lukustan kettagi, et kogemata seda ei muudaks. Ava valin vastavalt soovitavale sügavusteravusele ja objektiivile ning mida siis aparaadi automaatikal veel teha jääb, on õige säriaja pakkumine, kuid sageli muudan ka seda, kas kunstilistel või tehnilistel eesmärkidel – kas tahtlikult alasäris pildistades või selleks, et vältida heledate osade sissepõlemist.

Fujifilmi X-seeria X-Trans sensorist tulev RAW fail on uskumatult suures ulatuses varjualadest detailide väljatoomist lubav – ilma olulise kvaliteedikaota saab järeltöötluses 2, kohati isegi 3 stoppi säri tõsta – minu eelmine aparaat Canon 5D MK III lubas seda teha vaid 1-1,5 stopi ulatuses. Samuti on kaameras ja ka järeltöötlusel esmapilgul eelvaates nähtavast ülepõlenud alast võimalik detaile tagasi tuua – mitte küll 2-3 stopi võrra aga Canoni puhul oli see täielikult välistatud – mis oli põlenud, see selleks ka jäi.

Proovisin ära ka erinevad filimisimulatsioonid, mille poolest Fujifilm samuti kuulus on. Kuigi ma otse JPG faili ei pildista, võimaldab Adobe Lightroomis olev värviprofiil teha samad värvid ka RAW failist järeltöötluses. Allpool on sama, tüüpiline kevadise loojangu vastutaeva puna erinevate värviprofiilidega, sh. uudse Eterna Cinema värviprofiiliga.

Classic Chrome

 

Eterna Cinema

 

Velvia

X-H1 on erinevalt X-T2-st oluliselt vaiksema katikuga ning loomulikult suudab pildistada ka elektroonilise katiku režiimis, kus pildistamine on täiesti hääletu. Vaikne katik tekitas kohati isegi segadust ja pidi kogu aeg ekraanilt uurima, kas pilt ikka salvestus.

Veel enne, kui oli kokku lepitud kaamera tagastamine, siis käisin sellega ka Osmussaarel oma workshopil. Sellisel välioludes pildistamisel ning eriti olukorras, kus peab olema kas mitu kaamerat või mugav kaamera ka teleobjektiivi jaoks, on Fujifilm X-H1 kahtlemata hea valik oma ergonoomika tõttu. Ning kindlasti on pikkade teleobjektiivide kasutajatele hea uudis see, et parem faasituvastusega autofookus lubab nüüd teravustada ka F11 ava juures, varem pidi leppima vaid F8-ga.

Artikli kirjutamise ajal on juba saadaval tarkvarauuendus Fujifilm X-H1-le samuti nagu ka Fujifilm X-T2-le. Parem autofookus on alati hea, mind kui maastikufotograafi paelus enim automaatne focus stacking ehk fookuskuhi, kus aparaat teeb ise, soovi korral minimaalse ajavahemiku järel kaadri ulatuses erinevate fookuspunktidega pildid, mida siis saab Photoshopis üheks, teravaks pildiks liita.

Peale maastikufotograafia on sellel kindlasti koht ka makro-, toote- arhitektuurifotograafias jm.

X-H1 väljatöötamisel on selgelt mõeldud elukutselistele fotograafidele, kes on harjunud midagi toekamat käes hoidma ning tema oluliselt täiuslikumate video-omaduste tõttu ka videograafidele. Viimast ma isegi ei proovinud, aga kunagi plaanin ka selle ette võtta.

Fujifilm X-H1 on hetkel kahtlemata kõige täiuslikum Fujifilmi X-seeria aparaat. Minule ta siiski niipalju uut ei pakuks, et X-T2-le asenduseks oleks ja jään ootama pigem sügiseks kuuldavasti tulevat X-T3 aparaati. Kes pildistab aga palju üritusi, nõrga valgusega oludes ja muudes taolistes kohtades, või need, kes vajavad hekel parimat X-seeria aparaati, on Fujifilm X-H1 kahtlemata suurepärane valik.

 

---

Maastikupildid ja info Arbo pakutavate teenuste kohta leiad tema veebilehelt arborae.com ja pea igapäevaselt ilmuvad tema uued tööd Facebooki ning Instagrami lehele.

 

Uuri lisaks:

• Karbist välja: Fujifilm X-H1 hübriidkaamera ››
• Fotograaf Martin Dremljuga: Fujifilm X-H1 on hübriidkaamera, mis lummab esimesest hetkest ››
• Fotograaf Andres Paabos: Fujifilm X-H1 hübriidkaamera ülevaade ››

(986)