Veedan suure osa ajast metsas ja niidul; mudas ja samblal, mille tulemusena sünnib tuhandeid fotosid. Tõtt-öelda ei ole ma aga vaimustunud pildistamisele järgnevast tegevusest – fotode ülevaatamisest ja valimisest ning kui mõnele pildile on sattunud tolmukübegi, siis ajab see mind suisa marru. Teiste jäädvustusi vaatan aga hea meelega. Nii jälgin pidevalt kodu- ja välismaiste piltnike töid.

Kahe aasta eest jäin pikemalt pidama noore fotograafi – Andrew Studeri kodulehele. Andrew usub, et parim kaamera on see, mis on sul kaasas, kuid ta annab lehel ka ülevaate enda fotokoti sisust. Silma jäid hübriidkaamerad Sony A7R II ja Sony A7S II, mille eripärad oskas ta kenasti välja tuua.

Olin hetkega neist kaameratest lummatud ja kui Photopoint pakkus mõni aeg hiljem võimalust panna käed külge veidi uuemale mudelile – Sony A7R III, siis olin küll nõus, aga jäin ootama retke Põhja-Soome, kuhu see potentsiaalne ‘’mõrsja’’ kaasa tirida.

Sellal, kui Tallinnas ujusid autod keset muda ja lörtsi, olid Põhja-Soomes veel kenad talveilmad. Paaril hommikul pigistas välja suisa -31c kraadi ning ööd olid samuti küllalt krõbedad ja sellest piisas, et kaamerale hetkeks suisa härmatisetekk peale tõmmata.

See pani mind veidi muretsema – eelkõige aku pärast, sest kaasa pakiti mulle vaid üks. Tagantjärele võin kinnitada, et sellest ühest jagub terveks päevaks.

Inimese jaoks, kes on harjunud enamasti Canonit taltsutama, on muu kaameraga tutvumine mõistagi aeganõudev. Esimese päeva alguses suutsin harjumuspärased seaded leida ja kinnitada. Esimene tutvus ‘’mõrsjaga’’ oli meeldiv, kuid teisel päeval ilmnes, et neid varjatud külgi on küll ja rohkemgi veel.

Detailidesse laskumata tõden, et nädala jooksul, mil mul oli võimalus Sony A7R III-e ohjeldada, ei suutnud ma menüüd endale täielikult selgeks teha ja selleks polnud tarvidustki. On tore teada, et menüü kubiseb lisavõimalustest, mis vajaduse korral töösse rakendada.

Ühel ööl, millesse jagus rohkelt täiskuuvalgust, leidsin end kõrguvate, lumega kaetud kuuskede keskelt. Hääletult püüdis kaamera pildile ühe metsanurga teise järel. Selle kõige jäädvustamise ajal jäi valgustundlikkus enamasti 2500-4000 vahele.

Korra proovisin hetke jäädvustada ISO 10000’ga, kuid see tulemus näis isegi pisikeselt ekraanilt nii mürane, et mitte seda uuesti proovida. Kuuvalgel ööl pildistades oli mulle suureks abiks ka elektrooniline pildiotsija ja minu silmis oli sellest tegelikult suisa suur abi.

Üks, mis mulle öösel selgeks sai, oli see, et objektiivide vahetamine on väga vaevaline tegevus. Eriti külmaga ja veel enam siis, kui silme ees avaneb hetk, mis võib kiiresti mööduda ning nõuab kindlat kätt ja nobedaid näppe. Minu jaoks oli see selle kaamera kõige ebamugavam külg. Küllap on sellegagi võimalik harjuda.

Selle väikese tõrvatilga kõrval suisa särab Sony A7R III täiskaader hübriidkaamera dünaamiline ulatus. Lihtsalt öeldes olin ma üllatunud selleski, kui hästi suudab see talletada lumemaastikke, isegi ‘’plässi’’ ilma korral. See on üks punktidest, mis võibki selle kaamera lähiajal mu fotokotti lennutada. Jah, ‘’mõrsja’’ võib isegi pulmi oodata.

 

---

Karl Adami on loodushuviline ja -fotograaf, ETV saate ”Osoon” loomalugude autor ja operaator. Tema tööde ja tegemistega saad kursis olla: Instagram’is, Facebook’is või veebilehel karladami.com

 

Seda kaamerat on lisaks Karlile testinud ja sellesse koheselt armunud mitmed teised Eesti profifotograafid:

• Fotograaf Hendrik Osula: Sony a7R III on ahvatlus ka kõige truumale abielumehele ››
• Fotograaf Magnus Heinmets: igapäevase Fujifilm’i kasutaja lembehetked Sony a7R III täiskaader hübriidkaamera seltsis››
• Maastikufotograaf Andrei Reinol: Sony a7R III täiskaader hübriidkaameraga jäisel meremaastikul ››
• Fotograaf Jake Farra: Sony a7R III ja Estonian Voices ››
• Fotograaf René Türk: “Sony a7R III – kas on võimalik, et käes on aeg, kus saame tõdeda “liiga palju piksleid”?

(377)