Ei, valge plastiktooli puhul pole tegu mitte 13nda tähemärgiga, vaid hoopiski minu esimese drooniga, mida nüüd hellitavalt nõnda kutsun. Õigupoolest andis taolise nimetuse (pelgalt välimusele tuginedes) üks sõpradest. Tuleb tõdeda, et DJI Phantom 4 Pro meenutab tõepoolest odavat, valget plastiktooli. Justnimelt sellist, mis kusagil aianurgas vedeleb ja mis parasjagu siis välja tiritakse, kui suvistel grilliõhtutel külalistele istekohti ei jagu. Välimus on siiski petlik, sest et tegu on väga targa plastiktooliga.

Drooner olen nüüdseks olnud veidi alla aasta ja võin öelda, et olen saanud hulga teadlikumaks. Ma võtsin üsna kaua hoogu, jälgisin droonigruppe ja -foorumeid, sirvisin läbi tuhandeid fotosid ja kümneid artikleid. Ahhetamaajav oli pea iga teine droonifoto ja kui juhtusin veel mõne droonilennutaja kõrvale sattuma, oli justkui alateadlikult minu esimene küsimus – kui kaugele ja kõrgele? Hoogu võtsin aga ma nii kaua seetõttu, et minu silmis polnud turul enne DJI Phantom 4 Pro-d ühtegi odavama klassi drooni, mille puhul olnuks nii hind kui kvaliteet paigas. Tegelikult pole ka 4 Pro just kõige odavam, kuid omataoliste seas kindlasti kvaliteetseimat pilti pakkuv n-ö karbidroon.

Kõik sai alguse kastist, milles omakorda hundikarva kohver. Kui selle umbusklikult avasin, pahvatas mulle kõigepealt vastu see omamoodi mõnus, uue asja lõhn. Plastik ja lakid. Selle lõhna varjus vaatas mulle otsa valge, veidi häbelik droon, mille käsitlemisel olin äärmiselt ettevaatlik. Märtsikuine päike siras akna taga, kuid sel päeval ma drooni välja ei lasknud. Lugesin selle asemel hoopiski läbi juhendid ja ootasin kannatamatult esimest lendu. Järgmisel päeval seisin keset kuluga kaetud põldu, mida lihvis puhanguline ja karge tuul. Ideaalne ilm esimeseks lennuks.

Esimesel korral kontrollisin mitu korda kinnitatud propellereid üle, et droon koheselt alla ei sajaks. Kuidagi õnnestus mul droon tervena alla tuua, mis sest, et minu tollased liigutused drooni juhtimisel olid pehmelt öeldes puised. Hoidsin silmsidet ja käisin droonil järgi nagu väikesel kutsikal, et viimane pahandust ei teeks. Kogenematuna ei lasknud lennumasinat kõrgemale kui 25 meetrit ja umbes nii madalalt püüdsin ka esimese foto jääga kaetud jõekäärust.

Kevade lõpp oli küllaltki jahe ja veniv. Lund tuli mitu korda alla veel maiski. Enne maikuud sain lennumasina osas kätte ka oma esimese ehmatuse. Nimelt kutsusin drooni kodupunkti tagasi ja lubasin maanduda. Kõik näis toimivat ja pöörasin pilgu metskitsedele, kes lähedalasuval põllul rahulikult orast nosisid. Õrn tuuleiil nihutas drooni nii, et viimane pidas õigeks läbi vahtrapuu okste maanduda. Kuulsin praginat ja suutsin kangide abil drooni eemale puksida, vältides hullemat. Seekord läks õnneks ja pärast seda olen ettevaatlikum kui kunagi varem.

Veidi enam sain drooni õhus hoida suve tulekuga. Suvise lennutamise puhul on palju plusse. Rohkem värve, rohkem magusa valguse aega, rohkem soojust. Sel ajal on ka omad miinused, millest väga ei räägita, kuid mis said üsna pea selgeks. Ma olin teadlik varemgi, et suvist taevast kontrollivad sulelised, kuid ma ei kujutanud ette, et mõned liigid sellesse nii kiindunult suhtuvad. Kokkupuuteid oli mul hiireviude, kalakajakate ja suitsupääsukestega. Vast agressiivseimad olid kiivitajad ja piiritajaid. Nende lindude osas olin eriti ettevaatlik ja lennutamiseks valisingi alasid, kus neid arvasin mitte olevat. Kindlasti on neidki drooniomanikke, kes laseks droonil läbi linnu lennata, kui vaid saaks. Inimene on ju looduse kroon. Tegelikkuses on aga kannatajaks mitmed osapooled ja nii tulebki drooni lennutades omada ka veidi laiemat silmaringi ning tegelikult tuleb meeles pidada sedagi, et droon koos selle lennutajaga on looduses külaline, mitte vastupidi.

Fotograafina on mind ärritama hakanud mõistagi see, et pidevalt on ees lainurk, mistõttu on väga keeruline mõningaid loodushetki fotole püüda. Lihtsustatult öeldes kaovad paljud hetked üldisesse pilti ära ja pilt on laiem, kui inimsilm seda tajub. Seega on minu järgmine samm kindlasti soetada droon, millel võimalus ka objektiive vahetada. Hästi avaldub see lainurgaprobleem näiteks uduga. Inimsilma jaoks on udu korralikult, kuid lainurgaga õhus lennates on seda liiga vähe. Kui aga udu väga tihe on, hakkab droon kogunevate tilkade valguses suplema, see aga võib kutsuda esile probleeme. Mainimata ei saa jätta ka seda, et propellerid hekseldavad udu droonist eemale, mistõttu oleks tarvis veidi pikemat toru. Udu püüdmine taolise drooniga on paras mängimine ja väga palju on nüansse, millele tähelepanu pöörata.

Enne kui suvest sügis sai, täiendasin enda varustust ka Manfrotto droonikotiga. Parajalt suur kott, mis mahutab endasse lisaks droonile ja lisaakudele ka peegelkaamera koos lühema objektiiviga ning sülearvuti või lahtikäiva maandumisplatsi. Igal juhul on see mugavam kui kanda kaasas kohmakat halli kohvrit. Propellereid olen samuti igaks juhuks vahepeal välja vahetanud. Iga droon mõrvab kümneid, kui mitte sadu putukaid, nii suuri kui väikeseid. See jätab oma jälje ja kulutab propellerite pinda. Praegugi vaatan, et propellerid on taas suisa verega kaetud. Minu droon mõrvas suve keskpaiku ka ühe lapsuliblika, kes millegipärast tundis vastupandamatut tõmmet drooni suunas.

Sügise süvenedes avastasin, et Eesti on sel värvilisel ajal kohe eriti kaunis, mistõttu kogunes lennutunde sel ajal kohe hulgi. See sundis soetama ka kolmanda aku ja nii neid tarvikuid hunnikutesse koguneb. Sügisel lennutasin drooni kohe palju julgemalt, sest paljud linnud olid end lõunasse seadnud. Septembri lõpul tirisin drooni kaasa Lapimaale. Kuna planeerisin lennutamist ka rahvusparkides, siis teavitasin sellest eelnevalt nii Trafit kui rahvusparkide töötajaid. Lapimaal terendav värvidemäng oli ääretult kaunis ja jääb mulle meelde kauaks. Mõne nädala möödudes kolletusid ka Eesti kased, kuid Eesti sügisestest lennutamisest jäi meelde üks hommik Soomaal.

Pikalt oli Soomaal sügisene üleujutus, just sel ajal, kui lehed puudel värviliseks võõbatud. See hommik, mil mina Tõramaa puisniidule jõudsin, oli lisaks värvidele ka eriti udune, kuna eelnenud öö oli olnud mõõdukalt krõbe. Udu hajumist tuli pikalt oodata, suisa keskpäevani. Pilte püüdsin nii maa pealt kui õhust ja pildistada oli palju.

Droon polnud varem nii palju vatti saanud kui septembris ja oktoobris. Külma tulekuga oli lende vähem, kuid valmisolek oli iga päev olemas. Ühel talvisel õhtul lennutasin valget plastiktooli rabalaugaste kohal. See oli esimene kord, kui jätsin droonilennu pooleli tänu temperatuuri pidevale kõikumisele ning jäiselt lõikavale puhangulisele tuulele. Pilt hakkis, droon ei liikunud nii sujuvalt kui mõnel suveõhtul ja kuulda oli, et propellerite tekitatud hirmus müra oli teise tooniga. Eks iga droonilennutaja õpib tunnetama ajaga piire, millest ei tasuks üle astuda.

Selle pea aasta jooksul olen pilti püüdnud nii põllutöömasinaid kui metsikuid loodusmaastikke, päikesetõuse ja -loojanguid. Õppida on sellegipoolest veel palju, aga seda julgen küll väita, et olen valge plastiktooliga justkui kokku kasvanud. Ma olen üsna teekonna alguses. Vaatamata sellele, olen juba jõudnud silma jääda lehele Drone Below, millele andsin muuhulgas ka pisikese intervjuu. Ma ei oska välja tuua selle aasta jooksul tehtud lemmikfotot, kuid soovitan visata pilk peale GALERIILE.

 

Autorist:

“Loodusest ja loodusfotograafiast saadavad emotsioonid põrmustavad Karli stressi ja aitavad tal patareid pea kogu aeg laetuna hoida. Peale pildistamise on Karl hakanud salvestama ka liikuvat pilti, mis on viinud koostööni Eesti Rahvusringhäälingu loodusaatega Osoon. Aastate jooksul on suur hulk tema töid pälvinud tähelepanu nii Eestis kui välismaal ja nii on sadu fotosid avaldatud paberväljaannetes (muuhulgas rahvusvahelises ajakirjas National Geographic). Karli tegemiste ja portfoolioga saad tutvuda – www.karladami.com“

(813)