Igaühel meist on arvatavasti mõnes sahtlinurgas, pildikarbis/kastis, kapipõhjas või albumis vanu fotosid, mida on aegajalt tore välja võtta ja vaadata.

Samas, kui seda liiga tihti või liiga harva teha või hoopis valesti hoida, siis võib juhtuda, et ühel päeval ei olegi enam midagi vaadata. Nii on paberile jäädvustatud erilised ja kauged hetked muutunud igavesti osaks ajaloost.

Seetõttu on meil Sulle kümme põhjust, miks võiksid enda vanad paberfotod digitaliseerima:

1. Skaneeritud fotode kasutusvõimalused on palju toredamad ja laiemad kui üksikeksemplaridest paberfotodel.

2. Digitaalsed pildid saad talletada mälupulgale, välisele kõvakettale või postitada Facebook’i/Instagram’i. Nii saad oma mälestusi mitmekordselt kaitsta ja jagada.

3. Vanadel paberfotodel esineda võivad praod, plekid ja muu seesuguse saab digitaalses järeltöötlusprotsessis parandada.

4. Parandatud kvaliteediga pildid saad lasta uuesti paberfotona välja trükkida ja täpselt nii mitmes eksemplaris, kui soovid.

5. Digitaliseeritud fotod annavad sulle võimaluse luua uutmoodi album või fotoraamat.

6. Skaneeritud piltidest võid lasta teha toredaid fotomeeneid või need suurelt seinale panna. Kasutust piirab vaid Sinu fantaasia!

7. Digitaliseeritud pilte saad jagada või kinkida paljudele sõpradele ja sugulastele.

8. Lemmikpiltidest võid luua laheda video, millele saad lisada taustaks ka oma lemmikloo. See on palju põnevam kui fotod sahtlinurgas!

9. Digitaliseeritud paberfotod saad kolida uutesse seadmetesse – eksponeeri oma lemmikuid digiraamis, kasuta tahvelarvuti või nutitelefoni taustapildina.

10. Fotode skaneerimine aitab vältida värvi tuhmumist, fotode hävimist lemmiklooma lõugade vahel, tulekahju, veekahjustuste või muu õnnestusjuhtumi korral.

Kui sa varem ei teadnud, et Photopoint sellist teenust pakub, või oled siiani hoogu võtnud, et oma vanad fotod skaneerimiseks tuua, siis nüüd on tõesti parim aeg see samm ette võtta.

25 ja rohkema foto skaneerimine on soodsa hinnaga – 29 senti/tk! Nii, et ära jää ootama, et aeg oma teravate hammastega Sinu mälestustest üle käib ning vaid ebamäärased tükid järgi jätab.

Muide, 2. – 15. veebruar 2026 on meie esinduskauplustesse toodavate fotode skaneerimine failiks (alates 25-st pildist) tavahinnast 21% soodsam!

Fotosid saad skaneerimiseks tuua ükskõik, millisesse Photopointi esinduskauplusesse ››

Rohkem teenuseid, kui Sa arvatagi oskad:

PABERFOTOD | PROILABOR | FOTORAAMATUD | FOTOMEENED | SUURED SEINAPILDID

Photopointi veebikaubamaja ei ole ammu enam ainult foto- ja digitehnika pärusmaa. Meil on ka:

PARFÜÜMID | ILU & TERVIS | AUTOKAUBAD | TÖÖRIISTAD | MÄNGUASJAD

 MÖÖBEL | SPORT & HOBI | KODU & AED | ELEKTROONIKA | ARVUTI & IT

(4413)

The post 10 põhjust, miks võiksid enda vanadele lemmikpiltidele anda digitaalse kuju! appeared first on Photopointi ajaveeb.

Iseenda pildistatud foto on suurepärane kingitus. Et foto ilusam oleks ja et kingisaaja selle enda seinale riputada või lauale asetada saaks, tuleb see otse loomulikult pildiraami sisse panna.

Tavaliselt tellitakse fotolaborist 10×15, 15×20 või 21×30 cm mõõdus paberfoto ning ostetakse sellele juurde täpselt samas mõõdus raam. Lihtne ja loogiline, kuid saaks ka paremini.

Kui sa soovid, et foto raami sees eriti ilus oleks, siis kasuta alati paspartuud. Parimad graafikud ja joonistajad ei raami oma töid kunagi ilma paspartuuta.

Paspartuu on umbes 1,2 mm paksusest papist valmistatud ääris, mis jätab foto ja pildiraami ääre vahele tühja, ühevärvilise pinna. Photopointi valikus on kolmes eri mõõdus paspartuusid. Kõikidest kolmes mõõdus on erineva värvitooniga ja kandilise kui ka ovaalse avausega paspartuud.

Paspartuu täidab peamiselt kahte funktsiooni:

1. Raami ja foto vahele hingamisruumi jättes muudab paspartuu foto raami sees mõjusamaks ning palju meeldivamaks vaadata
2. Paspartuu kasutamisel jääb klaasi ning foto vahele väike õhuvahe. Foto ei liibu klaasi vastu ja see kindlustab foto pikema säilivusea.

Vasakul 15×20 cm foto ilma paspartuuta 15×20 cm raamis. Paremal seesama 15×20 cm foto ovaalse avausega paspartuuga 21×30 cm raamis. Kasutasin kuldset pildiraami nimega Seoul (vaata Seoul raame Photopointi veebipoes).

Kuidas paspartuud valida?

Kui soovime pilti raamida koos paspartuuga, ei saa me enam osta pildiraami paberfoto mõõdu järgi. Nüüd peame pildiraami ostma paspartuu mõõdu järgi. See ei ole keeruline. Photopointis on müügil kolme eri mõõtu paspartuusid:

• 15×21 cm
• 21×29.7 cm
• 30×40 cm.

Need on paspartuu välismõõdud, mille järgi tuleb osta pildiraam.

Kõige lihtsam ongi valida esmalt nende kolme seast välja soovitud suurusega paspartuu ja seejärel tellida selle paspartuu välismõõdu järgi sobiv raam ja sisemõõdu järgi sobiv paberfoto.

Millised fotod aga selliste paspartuude sisse tellida tuleks? Vastuse sellele küsimusele annab allolev tabel:

Ülalt tabelist nähtub, et kõige väiksema – 15×21 cm paspartuu sisse sobib 10×15 cm foto. Selline paspartuu mahub ideaalselt 15×21 mõõdus pildiraami sisse. 21×29,7 cm paspartuu sisse tuleks tellida aga 15×20 cm paberfoto ja 30×40 cm paspartuu sisse 21×30 cm paberfoto.

15×21 cm paspartuu, 10×15 cm foto ja 15x21cm pildiraam

Ülal näete kahte ühesurust 15×21 cm välismõõduga paspartuud. 10×13 cm mõõdus paberfoto sellise paspartuu sisse ei sobi. See jääb liiga kitsaks. Vasakul valge paspartuu sees on 10×13 cm foto ja näha on, et kahelt poolt äärest ei ulatu see foto paspartuuni.

Paremal, pruunika paspartuu taga on 10×15 cm foto, mis ulatub ilusti igast küljest paspartuu alla. 15×21 cm paspartuule sobib seega ainult 10×15 cm mõõdus paberfoto.

21×29,7 cm paspartuu, 15×20 cm paberfoto ja 21×30 cm pildiraam

Ülal fotol näeme kolme erineva suurusega paberfotot (vasakult paremale) 15×23, 15×21 ja 15×20 cm. Kõik need mõõtmed on olemas PhotoExpress Online fotode tellimise keskkonnas.

Nagu pildilt näeme, sobib kõige paremini 21×29,7 cm paspartuu sisse parempoolseim ehk 15×20 xm foto.

Tegelikult sobivad selle paspartuu alla probleemideta ka 15×23 cm ja 15×21 cm mõõdus paberfotod. Tuleb lihtsalt arvestada, et paspartuu varjab nende puhul ülalt või alt rohkem fotot enda alla.

30×40 cm paspartuu, 21×30 cm paberfoto ja 30×40 cm pildiraam

30×40 cm välismõõduga paspartuuga on asi lihtne. Siia sobib ainult A4 mõõdus ehk 21×30 cm suurusega paberfoto.

Kui sa järgmine kord fotot raamima hakkad – olgu see siis kingituseks või enda koduseinale – siis proovi paspartuud.

Photopointi esinduskauplustes on kõik paspartuud ja raamid olemas – kõige parem on võtta paberfoto kaasa ning proovida poes erineva värviga paspartuusid ja raame. Võid olla kindel, et niimoodi raamitud foto tundub nagu tõeline kunstiteos. Mida see ju ongi.

Selles Point TV videos näitab Ardo-Jako, kuidas fotot paspartuu abil raami sisse panna:

Kõik paspartuud Photopointi veebikaubamajas ››

Telli paberfotod internetist – photoexpress.ee ››

Artiklit täiendatud 13.09.2023.

(11460)

The post Paspartuu ehk kuidas fotot raami sisse panna nii et oleks ilus appeared first on Photopointi ajaveeb.

Olen ise erinevatel rallidel käinud juba sellest ajast kui väike poiss olin ning rallipisik on siiani küljes. Pärast selle aastast Rally Estonia külastust tuli ka endal mõte proovida kätt ralli jäädvustamisel. Kuna sellise ürituse jäädvustamiseks läks vaja pisut teistsugust tehnikat kui mul endal olemas on, pöördusin Photopointi fototehnika rendi poole ja koos sai välja valitud vajalik tehnika ralli pildistamiseks. Mainin siinkohal ka etteruttavalt ära, et tehnikat sai kaasa võetud liiga palju ja kahe fotokotiga radadel ja metsavahel liikumine oli paras katsumus.

Rallile võtsin kaasa lisaks enda Sony a7R III hübriidkaamerale ka Sony a7 IV. Seda peamiselt sellepärast, et uuel kaameral on parem autofookus ning Sony a7R seeria kaamerate failid on meeletult suured ja võtavad rohkem ruumi mälukaardidel. Objektiividest sai rendist kaasa võetud Sony FE 70-200mm f/2.8 GM OSS II ja Samyang AF 14mm f/2.8. Lisaks nendele oli mul kaasas ka enda Tamron 35-150 f/2-2.8 Di III VXD ning Tamron 17-28mm f/2.8 Di III RXD objektiivid.

Kuna mu enda suureks eeskujuks rallifotograafia alal on Jaanus Ree, kes kasutab enamikul piltidel ka välke, siis ei saanud ka mina ilma välgukomplektita raja äärde minna. Mõni aeg tagasi soetasin endale kaasaskantava Godox AD300Pro komplekti, mis kulus marjaks ära ka rallit pildistades. Tegemist on väikeste akutoitel töötavate stuudiovälkudega, mis mahuvad koos kaamera ja objektiividega ära ka täiesti tavalisse fotokotti. Lisaks on nendel välkudel HSS (High Speed Sync) funktsioon, mis lubab välkudega pildistada kiirema säriajaga kui 1/250.

Välkude kasutamine annab päeval pildistades võimaluse jäädvustada kaadreid ka vastu valgust nii, et subjekt oleks ühtlaselt valgustatud. Lisaks “külmutab” see kiiretel lõikudel liikuva auto teravalt pildile. Heaks näiteks on allolev pilt, kus ilma välguta pildistades oleks valida kas ülepõlenud taevas või liialt tume auto.

Sony a7 IV + Samyang 14 mm f/2.8 I 1/6400 @f/5.0 ISO400

Rääkides edasi kaamera valikust, siis Sony a7 IV on tõenäoliselt järgmine kaamera mille endale ostan. Kui ma õigesti mäletan, siis ralli peale oli vast kaks või kolm kaadrit mis ei olnud fookuses. Nimelt on Sony a7 IV kaameral praktiliselt sama fookussüsteem mis Sony a1 lipulaeval. 759 faasituvastuspunkti katavad tervelt 94% kaadrist. Piisas fookusseadistus panna jälgiva punkti peale ja oodata kui auto kaadrisse ilmub. Ülejäänu tegi kaamera ise. Lisaks heale autofookusele suudab kaamera jäädvustada ka sarivõtet kuni 10 kaadrit/sekundis, mis on minu arvates täiesti piisav rallifotograafidele. Heaks näiteks on allolev Gregor Jeetsi hüpe ralli esimesel päeval.

Ma arvan, et pole raske arvata mis objektiiv kõige rohkem aega kaamera ees sai. Muidugi oli selleks Sony FE 70-200mm f/2.8 GM OSS II. Tegemist on tõeliselt hea klaasiga ja seda veel eriti rallisid pildistava fotograafi jaoks. Seda sellepärast, et Sony on suutnud selle objektiivi uue versiooni ära mahutada niivõrd väikesesse korpusesse, et raske on uskuda, et tegemist on f/2.8 avaga objektiiviga. Seda jäi ka vaatama üks kõrval seisev fotograaf, kes küsis samuti, et kas tegemist on ikka selle objektiiviga. Lisaks objektiivi kompaktsusele meeldis mulle väga ka suumirõnga lühike käik. See tähendas seda, et kaadri muutmiseks piisas pöidlaga veidike suumirõnga kohendamisest ja juba olidki täiesti sisse suumitud. Kiirelt muutuva olustikuga autorallidel on see suureks abiks.

Kui sa ei plaani rallidel ringi käia kahe fotokoti ja välkudega, siis on kindlasti heaks alternatiiviks Sony FE 70-200mm f/2.8 GM OSS objektiivi esimene versioon. Mõlematel objektiividel on pildikvaliteet tipptasemel, kuid peamiseks erinevuseks ongi nende suurus. Kui täiesti aus olla, siis pean ära mainima, et rendist oli mul kaasa võetud ka Tamron 150-500mm f/5-6.7 Di III VC VXD objektiiv, kuid ralli pildistamiseks osutus selle ava veidike liiga pimedaks. Tõesti oleks mõnes kohas ekstra suumist kasu olnud, kuid siinkohal tuli mängu Sony a7 IV 33-megapiksline sensor. Mis ma selle all mõtlen on see, et 33-megapikslisest pildist võib julgelt välja lõigata väiksema kaadri ja säilitada siiski piisavalt kvaliteeti.

Teiseks objektiiviks, mis palju kasutust sai oli Samyang 14mm f/2.8. Paljud head ralli kaadrid on tehtud lähedalt raja äärest. Selleks, et lähedalt mööduv auto kaadrisse ära mahuks lähebki vaja just ülilainurk objektiivi. Lisaks sellele lisab ülilai vaatenurk pildile dramaatilisust. Kuna mul veel endal isikliku kaamerasponsorit pole, siis sisekurvide nurkadesse ma enda kaameraid toppima ei hakanud, vaid kasutasin lainurka selleks, et anda fotodele juurde sisu. Üheks mõtteks mis mul enne rallit oli see, et soovisin piltidega edasi anda ka tunnet mis rallil oli ja näidata vaatajatele, et tegemist on tõesti Lõuna-Eesti ralliga. Selle pildi tegemiseks kasutasin just Samyang 14mm objektiivi koos välguga, mis valgustas auto pimedama poole ja tõi selle kenasti taustast välja.

Sony a7 IV + Samyang 14mm f/2.8 I 1/2500 @f/4 ISO1000

Ralli teisel päeval sattusime ühe ootamatu trampliini juurde kui olime kõndimas hoopis teisele asukohale. Kuna kaameraid oli kaasas mul kaks ja paksu tolmu sees on objektiive halb vahetada, siis sain sellest asukohast head pildid nii lainuga kui teleobjektiiviga. 

Sony a7 IV + Samyang 14mm f/2.8 I 1/5000 @f/2.8 ISO400

Sony a7 IV + Sony FE 70-200mm f/2.8 GM OSS II I 1/320 @f/2.8 ISO100

Kokkuvõtteks võin omast kogemusest öelda, et tavalisele rallihuvilisest fotograafile sobib kaasa võtmiseks üks hea autofookusega kaamera koos teleobjektiiviga. Kuid kui soovid pilte veel järgmisele tasemele viia, siis välgud ja lainurk objektiiv aitavad sellele kindlasti kaasa. Kui rahakott ei hakka kohe parimale fototehnikale peale või sa pole veel kindel kas tahad just seda objektiivi või kaamerat osta, siis ühe ürituse tarbeks on Photopointi fototehnika rent hea koht kus alustada.

Vaata rendis olevat valikut ja tõtta laenutama ›› 

(639)

The post Parim fototehnika rallihuvilisest fotograafile? appeared first on Photopointi ajaveeb.

Millist nutikella osta?

Selleks, et leiaksid enda randmele just Sinu vajadustele sobivaima kaaslase, räägin Sulle lähemalt, mida nutikella, spordikella või aktiivsusmonitori valimisel silmas pidada.

Spordikell – kui teed regulaarselt trenni

Kui teed sagedasti trenni, on spordikell kõige asjalikum valik. Spordikellaga saad salvestada erisuguseid treeninguid nii toas kui õues ning see annab põhjaliku ülevaate Su treeningutest ja edusammudest. Spordikell jälgib Su tempot, distantsi, pulssi ja joonistab läbitud marsruudi ka kaardile. Treeningu lõpus saadab kell info telefoni rakendusse, kust saad detaile uurida põhjalikelt graafikutelt. Kusjuures paljude spordikelladega saab ühendada ka erinevaid lisaandureid nt jooksudünaamika sensori või pulsivöö, võimaldades seeläbi veelgi täpsemaid treeningu parameetreid näha. Seejuures jälgib spordikell muidugi ka igapäevast aktiivsust, olles samas ka aktiivsusmonitori eest. Vali spordikell kui vajad innustajat ja motivaatorit, aga pea silmas:

Mis trenni Sa teed?

Kas tahad treeninguid GPSiga jälgida?

• Vali integreeritud GPSiga spordikell, kui peamiselt välitingimustes treenid. Kellad nagu Garmin Forerunner 245, Polar Ignite 2 ja Fitbit Versa 3 salvestab kõik jooksud, matkad, rattasõidud jms välitegevused GPSiga üles. Tänu sellele saad trenni kestel jälgida täpselt oma tempot ja läbitud vahemaad ning trenni lõpus uurida kui kiire erinevatel lõikudel olid.
• Vali ilma GPSita spordikell, kui teed peamiselt trenni jõusaalis, rühmatrennides või joogamatil. GPS infot Sul sel juhul vaja ei lähe ning saad selle arvelt raha kokku hoida – ilma GPSita kellad nagu Polar Unite või Fitbit Versa 2 on sageli soodsamad.

Kui pikad on Su trennid ehk kaua kella aku kestma peaks?

• Ka spordikella puhul on oluline arvestada selle aku kestvust, seda eriti kui tegeled kestvusaladega. Näiteks Garmin Fenix 6 kell võimaldab GPSiga 36 tundi järjest ning Polar Vantage V2 40 tundi järjest trenni teha. Nende kelladega võid kindel olla, et kell kesest maratoni pilti tasku ei pane.
• Päikeselaadimisega Garmin Instinct Solar või Garmin Fenix 6 Solar spordikelladega võid minna isegi paar nädalat kestvale matkale ilma aku laadimise pärast muret tundmata.

^{Garmin Solar Instinct matkakell}

Kõik spordikellad Photopointis »

Aktiivsusmonitor – kui vajad liikumiseks meeldetuletust

Eks tänasel päeval on kõik nuti- ja spordikellad ka aktiivsusmonitori ülesanded üle võtnud, aga kui Sa juba siiamaani oled lugenud ja enda soove ära ei ole tundnud, võib hoopis lihtne aktiivsusmonitor rohkem Sinu meele järele olla. Uued aktiivsusmonitorid on tunduvalt uhkemad kui kunagised sammulugejad, aga funktsioonipagas on neil veidi kergem kui spordi- ja nutikelladel ning tänu sellele on nad sageli ka rahakotisõbralikumad.

^{Garmin Lily aktiivsuskell}

Aktiivsusmonitor on hea valik, kui tahad, et Sind liikuma utsitataks, aga Sinus puudub trennihunt (või see pole veel oma pead tõstnud) ja nutifunktsioonid Sulle ka üliolulised pole. Aktiivsusmonitor jälgib Su päevast ja öist aktiivsust ning ärgitab liikuma, kui oled liiga kauaks istuma jäänud. Sellega saad endale aktiivsuseesmärke seada ja oma edusamme jälgida. Enne aktiivsusmonitori soetamist mõtle aga järele:

Mis Sind motiveerib?

• Aktiivsusmonitoridel on erinevad meetodid, kuidas Sind liikuma saada. Enamik neist hakkavad Sul kindla aja tagant randme peal värisema, et liikumist meelde tuletada, aga mõne lähenemine on parem kui teisel. Kui oled üheks tunniks istuma jäänud, hakkab Garmin Lily aktiivsuskell randmel põrisema. Kui sa seejärel ka ei liiguta, siis pikeneb võru liikumisriba iga 15 minuti järel.
• Ka Fitbit Luxe aktiivsusmonitor annab endast märku igas tunnis, aga liikumisriba asemel ütleb see Sulle mitu sammu pead selles tunnis veel tegema. Fitbit soovitab igas tunnis vähemalt 250 sammu teha ning päeva lõpus saad rakendusest näha mitmel tunnil seda eesmärki täitsid.
• Polar Unite võtab aga Sinu motiveerimisel veidi “karmima” lähenemise. Kui Sa peale liikumise meeldetuletust ikka ei liiguta, siis saad karistuseks passiivsuse märgise ja see jääb Su Polar kalendrisse igavesti häbiplekiks.

Kas tahad ka oma tervise kohta infot?

• Aktiivsusel on suur roll Sinu tervises. Terviklikuma pildi saamiseks mahutavad mitmed aktiivsusmonitorid ka tervisejälgimise enda sisse. Näiteks Garmin Vivosmart 4 peen võru mõõdab lisaks sammudele ja kaloritele ka stressi, hoiab pilku peal Su keha energiavarudel ja mõõdab isegi vere hapnikusisaldust. Fitbit Charge 5 ja Fitbit Luxe analüüsivad iga uneminutit, tuletavad meelde, millal on aeg magama minna, mõõdavad stressi ja juhendavad Sind läbi hingamisharjutuste, et saaksid pingelisel hetkel aja maha võtta.

Kõik aktiivsusmonitorid Photopointis »

Kogu selle pika jutu võiks tegelikult hästi lihtsalt kokku võtta – enne kella soetamist mõtle läbi, mille jaoks Sul seda vaja on ja kuidas see saab Sulle kasulik olla. Siis on kindel, et Sul on kellast rõõmu pikaks ajaks.

(9054)

The post Milline nutikell valida? Nutikell vs spordikell vs aktiivsusmonitor appeared first on Photopointi ajaveeb.

Minu esimesed Cinemagraph’id olid tiksuv kell ja voolav vihmapiisk aknal. Ma ise olin tulemusest tohutult vaimustuses ja olin kindel, et sellest saab mingi tohutu revolutsioon fotograafia maailmas – kahjuks või õnneks see nii ei läinud. Esialgu oli küll tähelepanu suur – näiteks “American Top Modeli” üks hooaeg tehti Cinemagraphidega. Kanadas loodi ka Flixel programm, mis tegi Cinemagraphide tegemise ülilihtsaks ja telefonidele tehti äppe, millega sai teha Cinemgraphe, aga üldiselt jäi see teema ikkagi tõsisemate huviliste pärusmaaks.

 

 

 

 

 

View this post on Instagram

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

A post shared by V I R G O H A A N (@virgohaan)

Tänaseks päevaks on Cinemagraphid kõige enam kasutuses turunduses, kus neid kasutatakse digitaalsetel pindadel, kus soovitaks liikumisega vaataja tähelepanu tõmmata, aga kus videoklipid oleksid liiga pikad. Uuringud näitavad, et sotsiaamlmeedia kanalites ja digitaalsetel välimeedia pindadel töötavad staatilistest ja videoreklaamidest märksa paremini just need, mis kasutavad Cinemagraphe.

Mis asi see Cinemagraph üldse on?

Cinemagraph ehk cinemagraafia ehk liikuv foto on segu fotost ja videost, kus on ühendatud nende mõlema parimad osad. Foto võime rääkida kogu lugu ühe hetkega ja video liikuvus, mis tõmbab vaatajate tähelepanu.

 

 

 

 

 

View this post on Instagram

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

A post shared by V I R G O H A A N (@virgohaan)

Üks oluline erinevus tavapäraste GIF’idega on see et Cinemagraphid on igaveses, nähtamatus korduses, see tähendab et vaataja ei saa aru, kus on klipi algus ja lõpp. See tekitab mõnusa meditatiivse tunde, kus ühte pilti võib justkui lõpmatuseni vaadata. Lisaks on oluline, kuid mitte kohustuslik, et tekiks mingisugune kontarst liikuva ja paigal oleva osa vahel – see tekitab teatava WOW efekti, mis on turunduses alati oluline.

Kuidas neid tehakse?

Võtte ajal on oluline, et kaamera oleks täiesti paigal – selleks tuleks kasutada statiivi, mis oleks katsudes 100% kindel (videostatiivid ja väga odavad mudelid selleks hästi ei sobi). Muidugi on vaja ka kaamerat, mis teeks võimalikult hea kvaliteediga videot.

Ma ise olen siiani kasutanud Sony Alpha R-seeria täiskaader hübriidkaameraid, kuid tänavusest aastast läksin üle S-seeria peale, kuna uus Sony a7S III võimaldab teha väga kvaliteetset aegluupi, mida mulle väga meeldib oma Cinemagraphides kasutada. Kaamera seadistustes tuleb tähele panna, et kõik peab olema manuaalne st kaamera ei tohi võtte ajal “oma peaga” midagi muuta või sättida.

 

 

 

 

 

View this post on Instagram

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

A post shared by V I R G O H A A N (@virgohaan)

Minu lemmik objektiivideks on Sony G Master seeria objektiivid, mille valiku hulgast leiab minul kõige rohkem kasutust universaalne Sony FE 24-70mm f/2.8 GM, sest see lihtsalt sobib nii paljudeks olukordadeks. Aga kindlasti meeldivad mulle ka kõik lahtise avaga objektiivid: FE 85mm f/1.4 GM,  FE 135mm f/1.8 GM ja FE 24mm f/1.4 GM. 

Töötluseks kasutan Adobe After Effects’i, kus panen kokku nähtamatu loop-i ning liikuva ja liikumatu osa. Kui seal on kõik tehtud, siis värvida meeldib mulle Adobe Photoshopis RAW akent kasutades – lihtsamateks asjadeks kasutan ka Flixel Cinemagraph Pro programmi. Koos Flixeliga saab ka nende väga hästi toimiva “Galerii”, kust on väga mugav embed koode kasutades kuvada pilte veebi lehtedel.

 

 

 

 

 

View this post on Instagram

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

A post shared by V I R G O H A A N (@virgohaan)

Esialgu võib tunduda, et Cinemagraph’i loomine on raske, kuid alusta millestki lihtsast ja kui oled juba vilunum ning enesekindlam, siis mine oma ideede ja teostusega järjest detailsemaks.

Virgo on tõeline cinemagraphy pioneer Eestis, kelle töid on tunnustatud ka rahvusvaheliste auhindadega. Lisaks on Virgo ka ametlik Sony fototehnika saadik Eestis ning tema tegemistega saad ennast kursis hoida tema Instagram’i kontol või virgohaan.com lehel.

(937)

The post Cinemagraphy ehk liikuvate fotode maailm on ääretult põnev appeared first on Photopointi ajaveeb.

Mitmete auhindadega pärjatud elukutselise pulmafotograafi Valdur Rosenvaldi teekond fotograafiani sai alguse juba teismeeas. “Ma olin umbes viieteistaastane, kui mulle tuli külla tädipoeg koos oma Olympuse digikaameraga. Tädipoeg lubas kaamerat katsuda ja sellega pilti teha. Millegi pärast hakkas mulle see koheselt meeldima.” Nii tekkiski Valduril unistus isiklikust fotokaamerast, mille nimel ta nagu tookord paljud teised teismelised, Soome maasikapõldudele raha teenima suundus. Teenitud raha eest saigi soetatud esimene päris oma kaamera – Canon Ixus 40.  Väike, tagasihoidlik kuid see-eest tubli ja töökindel “seebikarp”. 

Valdur meenutab, et alguses pildistas ta kõike, mis teele ette jäi –  nii loomi, linde, inimesi kui ka üritusi. 2007. aastal helistas talle aga tädi, kes teatas oma pulmaplaanidest ning palus Valdurit enda tähtsat päeva jäädvustama. “Õnneks neil väga suured ootused polnud, taheti lihtsalt, et keegi tuleks ja pildistaks.” Nii saigi Valdur pulmafotograafina käe valgeks. Paar nädalat hiljem toimusid ka Valduri õe pulmad, kus samuti kogemusi õnnestus omandada.  “Nii-öelda oma sugulaste pinnalt hakkasin pulmafotograafiks. Sealt edasi pildistasin koguaeg umbes kolm-neli pulma aastas.” See, et Valdurit jätkuvalt pulmi pildistama kutsuti andis noorele fotograafile kinnitust, et inimestele meeldivad tema pildid.  Siis tekkis ka mõte, et miks mitte ei võiks meeldivast hobist saada ka “leivalabidas”. 

Mõeldud-tehtud lõigi Valdur endale ettevõtte, brändi, kodulehe ja kõik sinna juurde kuuluva. Järgmine hooaeg pildistas mees juba 23 pulma ning kogu fookus jäigi üksnes pulmafotograafiale.  “Seda juttu on muidugi mitmed rääkinud, et Eestis on seis selline, et kui sa tahad hakkama saada ja elus püsida finantsiliselt, siis sa pead ikka kõik tööd vastu võtma. Või noh, mitte kõik tööd, aga sa pead midagi muud ka tegema, mitte üksnes ühte valdkonda. Sellega ma ei saa kindlasti nõus olla, sest mu enda kogemus tõestab vastupidist. Pigem ma ütleksin nii, et kui ma ühe asja võtan ja saan selles väga heaks, siis mul tõenäoliselt läheb paremini kui see, et ma üritan kõike teha. Kui oleksin võtnud vastu kõik pakkumised, mis mulle postkasti jõuavad, siis oleksid päevad killustunud ja täis töid, mis mulle südamelähedased ei ole. Ühel päeval pildistaksin metalluksi, teisel pulma ja kolmandal hoopis midagi muud. Usun, et ainult pulmadele keskendumine on toonud mulle edu.”

Nüüdseks on pildistamine olnud Valduri põhitöö juba üle kümne aasta. Seda aga ainult suvel ja sügisel, sest talvel ja kevadel on fookuses hoopis Valduri teine kirglik ettevõtmine –  Produktiivsusklubi. Selle ettevõtmise idee seisneb, nagu nimigi ütleb, inimeste produktiivsuse arendamises. Eesmärgi täitmiseks viiakse teiste meeskonnaliikmetega läbi erinevaid ajaplaneerimise koolitusi.

Ajaplaneerimise oskus torkab silma ka Valduriga meilivahetust pidades, sest vastused virtuaalsesse kirjakasti tulevad tõesti ülehelikiirusel. Tundub, et asju “homse varna” selles peres naljalt ei lükata. Valdur ise aga naerab, et eks selle tulemuseni jõudmiseks on ikka aega läinud…

Mees on enda jaoks loonud ka kindla päevarutiini. Selle kohaselt algab kell 9 “deep-work blokk”, kus ta tegeleb päeva kõige tähtsama ülesandega kella 12-ni. Seejärel vastab ta meilidele, käib ära trennis, sööb lõunat ja teeb siis veel tööd edasi. 

Meeskond

Rosenvald Photography’s töötab Valdur kui peamine fotograaf ning tema naine Johanna on tiimi teine fotograaf. Peale selle on meeskonnas veel sotsiaalmeedia ja klientidega tegelev Maarja ning pilditöötleja Oliver, kes kiirelt kõik fotod vajalike pintslitega üle käib.  Ise Valdur oma pilte enam juba mõnda aega ei töötle. “See võib muutuda liiga raskeks ja tüütuks, kui on vaja kõige muu kõrvalt üksinda kõik fotod töödelda”. Piltide töötlemisega puutub Valdur täna kokku üksnes nii palju, et pärast pulma saadab ta pruutpaarile mõned enda töödeldud teaser’id. Kõik töödeldud pildid vaatab ta muidugi oma silmaga üle ning vajadusel ka korrigeerib.  

Töötlejad on Valdur ise välja koolitanud. Ta valib ametisse sellised inimesed, kes ei ole nö valmis fototöötlejad, kuid kellel on tema hinnangul tööks piisavalt silma. Nii on mehe sõnul ka kindlam, et fototöötlejad teevad täpselt seda stiili, mida kliendid Valdurilt ootavad.  

Edu võti

Valduri arvates on fotograafi ameti juures kõige tähtsam oskus, millele võib-olla alati piisavalt tähelepanu ei pöörata: valguse tundmine ja nägemine. “Tehniline teadmine, kuidas pilti teha on oluline. Aga kui mõelda sellele, kui oluline on valguse nägemine, siis ma arvan, et see on tähtsam.” 

Pulma- ja portreefoto puhul peab Valdur oluliseks ka kliendiga ühenduse saavutamist. “Kui nad ei tunne ennast vabalt, on keeruline saada häid pilte.” Küsimusele, et mida teeb ta piltidega, millele on emotsioon hästi tabatud aga pilt ise on tulnud udune, vastab Valdur järgmiselt: “Jah, see ongi see klassikaline, mis juhtub. Et inimesed on seal rõõmsad ja liigutavad hästi palju ja pilt on udune. Kui emotsioon on väga hea, siis on pilt väärt ka mitte ideaalse tehnilise teostuse juures. Ta võib olla kõnekam kui pildid, mis on tehniliselt ideaalsed.” Samas ei taha Valdur neid asju omavahel vastandada, sest tema sõnul ühendavad parimad pildid endas kõiki neid omadusi.

Valduri hinnangul on edu võtmeks soov endast alati rohkem kui sada protsenti anda.  “Kui pulmapäev on käes, siis ma võtan ennast kokku ja pingutan, et saada erilisi pilte. Pingutan, et teha kõik endast olenev, et luua selliseid pilte, mis oleks tähendusrikkad pruutpaari jaoks ja ka mu enda jaoks erilised. Olen inimeste juttude järgi aru saanud, et see kui palju pulmafotograaf pulmas pingutab, võib olla väga erinev. Leidub fotograafe, kes on harjunud nn kohustuslikud pildid ära tegema ja sellest piisabki. Ma ise proovin seda kindlasti vältida, et  minuga nii ei juhtuks.” Selliste piltide saavutamine, mille üle saab uhkust tunda, annab tema sõnul ka töös hulga motivatsiooni juurde. 

Enda tugevusena näeb Valdur ka oskust olla oma töös süsteemne. “Fotograafia on ka väikeettevõtte juhtimine. Kuid ka fotograafia enda kui protsessi juures on tähtis, et oleksid mingid süsteemid paigas, kuidas sa oma tegevuse üles ehitad. Ja on ka kindlad sammud, et pildid ei läheks kuskile kaduma ja ei juhtuks mingid sellised asjad. Kõik peab olema kontrolli all.”

Küll aga on Valdur seisnud korra ka läbipõlemise äärel. See juhtus 2014. aastal kui tal oli vaja pildistada kokku 24 pulma. Samal ajal õppis ta ka Tartu Ülikoolis psühholoogiat ja käsil oli palju vabatahtlike projekte. “Siis oli küll see, et Johanna, kes oli tol ajal mu tüdruksõber, ütles, et me sel ajal küll rääkisime palju aga ainuke jututeema oli see, et küll mul on kiire ja palju tööd. Et muust nagu väga ei jõudnud rääkida. See oli ka see aeg kui ma sain aru, et midagi peab muutma ning hakkasin ajaplaneerimise teemadega tegelema ja vaikselt ülesandeid ära delegeerima.” Valduri sõnul oli see tollel ajahetkel küll kriis, kuid samas ka miski, mis tõi teda tänastesse oludesse. Isegi kui on olnud vaja pildistada rohkem kui 30 pulma aastas, on tal jäänud aega muudeks asjadeks piisavalt ja liigset stressi ei teki.

Pildiline käekiri ja inspiratsioon

Oma pildilist käekirja iseloomustab Valdur järgmiselt: filmilik, romantiline ja elu täis. “Ma ei tea kas see alati õnnestunud on, aga see on võibolla mingi suund, kuhu poole ma sihin. Mulle meeldib see kui ma saan pilte, mis on millegi poolest erilisemad kui keskmine pulmapilt, mida sa kuskilt Instagrammist või Google’st otsides esimesena leiad. Ma arvan, et aja jooksul on selliseid pilte nagu kogunenud ka. Noh, eks iga fotograaf tahab millegi-pärast öelda, et tema pildid on ikka erilised ja teistmoodi. Aga eks me nii usume jah. See on muidugi ilmselt asi, mida teised saavad paremini hinnata.”

Valduri fotoloomingut inspireerivad filmid ning eelkõige pruutpaar ise. Ja ühtlasi ka see hetk või koht, kus parasjagu fotosessioonil viibitakse. “Tihti on ka ilm ja loodus see, mis loob tegeliku pildi. Ei ole nii, et ma kodus mõtlen välja kõik pildid, mis ma selle pruutpaariga tahan teha. Nii see kindlasti ei toimi.” 

Valdur on silma peal hoidnud ka teiste fotograafide tegemistel ning nendelt ka õppinud. Üks esimesi, kes talle enda hinnangul mingit mõju avaldas, oli Austraalia tuntud fotograaf Jerry Ghionis. Küll aga tõdeb mees, et kuigi tegemist on endiselt väga tasemel fotograafiga, siis tema stiil ehk polegi enam nii väga lemmik.  

Fotoalane õppetund

Valduril on paetada ka lõbus lugu fotograafiaga tegelemise algusaegadest, kui ta käis pildistamas ühte kontserti. Kontserdi lõppedes tuli võõras vanem naisterahvas temalt uurima, et kas noormees plaanib pildistada ka järgmisel sama kontsertsarja kontserdil. Kuna Valdur oli harjunud alati kiita saama, siis arvas ta kohe, et küsija ootab kindlasti õhinal juba pilte, ning vastas: “Ei jah, kahjuks sinna ma ei tule”. Selle peale vastas naisterahvas: “Väga tore, sest see piiksus terve selle kontserdi aja ja üldse ei saanud kuulata”.  Nii selguski, et kuna fotokas tegi pildistamise ajal “piiksu”, oli noor fotograaf endale teadmata paljude jaoks kontsertelamuse ära rikkunud. “See oli kindlasti väga piinlik olukord. Pärast seda on päästiku osa võimalikult vaikse peal ja igasugused hääled on fotokal maha keeratud.”

Tehnika

Valdur kasutab hetkel oma põhikaamerana Canon 5D Mark IV peegelkaamerat ning varukaameraks on Canoni 5D Mark III. Põhiobjektiividena toob ta välja Canon 70-200mm f/2.8 ja Sigma 35mm f/1.4 art objektiivid. “Need on objektiivid, millega ma pildistan üle 90 protsendi oma piltidest.”  Kaamerat või objektiive vahetab Valdur välja kuskil 3-5 aasta tagant ning mees ei välista ka tulevikus hübriidkaamera peale üle liikumist. “Hübriidkaamerad tunduvad väga võimekad ja head. Juba kompaktsuse mõttes on nad ju mõnes mõttes mõnusamad.”

Praeguse eriolukorra mõjud

Pole kahtlustki, et praegune pandeemiast tingitud eriolukord ei jäta mõjutamata ka pulmafotograafide käekäiku. Valdur vaatab asja aga positiivsest küljest ning näeb kriisis eelkõige võimalust tegeleda sellega, milleks muidu aega ei jätkunud. “Hetkeseisuga on aprilli, mai ja üks juuni pulm edasi lükatud, mitmed ka järgmisesse aastasse. Võtan seda, kui ootamatut vaba aega ja võimalust teha asju, mida varem ei saanud. Muidugi kui juhtuks nii, et suvel üldse pulmi ei oleks, siis läheks majanduslikult keeruliseks. Samas näen, et nii Rosenvald Photography kui ka Produktiivsusklubi puhul on kriisis ka võimalusi, mida saab ära kasutada. Näiteks viimase puhul oleme praegu arendamas Ajaplaneerimissüsteemi meistriklassi e-kursust, mida inimesed saaksid kodustel tingimustel ise läbida. Seega olen põnevil, mis saama hakkab ja tean, et kriis ei ole igavene.”

Tulevikuplaanid

Oma tulevikuplaanide osas on Valduril küllaltki selge nägemus. “Fotograafia on jätkuvalt üks minu kirgedest ja seega plaanin lähiaastatel kindlasti pulmade pildistamist rõõmuga jätkata. Tõenäoliselt ma limiteerin seda pulmade arvu veelgi, mis ma aastas vastu võtan. Esiteks tahan rohkem rõhuda kvaliteedile, mitte kvantiteedile. Samuti tahaksin suure osa ajast ja energiast investeerida oma teisse kirge, Produktiivsusklubi arendamisele.”

Soovitused fotograafiaga alustamiseks

Valdur soovitab neil, kes fotograafiaga alustavad õppida eelkõige selle kaudu, et lihtsalt palju pildistada. “Tee seda asja, mida sa tahad selgeks saada. Kiusatus võib olla vaadata youtube’i videosid, aga tegelikult õpib kõige paremini läbi praktika.”

Rosenvald Photography tegemistel saad silma peal hoida Facebookis, Instagrammis ja kodulehel www.rosenvald.com. 

Tegemist on uue intervjuude seeriaga, mille raames vestleme erinevate Eesti fotograafidega ameti iseärasustest, tavalisest tööpäevast, inspiratsiooni kogumisest, fototehnikast, tulevikuplaanidest ja paljust muust. 

(1795)

The post Fotograaf Valdur Rosenvald: “seebikarbiga” pildistajast auhinnatud pulmafotograafiks appeared first on Photopointi ajaveeb.

Portreefotograaf Kerli Laas on üles kasvanud eriilmeliste metsade, rabade ja lilli täis põldude keskel.  Talus, mis asub Soomaal, lookleva Navesti jõe kaldal. Just lapsepõlves ümbritsenud loodusest sai Kerli sõnul alguse ka teekond fotograafiani. ”Mida suuremaks ma sain, seda rohkem üritasid vanemad meid vennaga tööle rakendada. Minu ärahiilimise taktika oli see, et haarasin vana digika kätte ja kadusin põldude vahele liblikaid otsima või oja kaldale liikuvat vett pildistama.”

Kerli viis põhikooli lõpus oma esimese looduspiltidest koosneva portfoolio kahele lemmikõpetajale näitamiseks. Ühe käest sai ta kiita, teine seevastu arvas, et pildid ei kõlba kuskile. Seejuures soovitas õpetaja tüdrukul uue kaamera peale mõelda. Samal aastal soetatigi perre esimene poolkaader peegelkaamera – Canon 400D, mis sai Kerli igapäevaseks kaaslaseks. Kerli sõnul on aga just lapsepõlves ebapiisavast positiivsest tagasisidest tekkinud sisemine jonn teda loometeel ikka edasi ja edasi tõuganud.  

Saatus viis Kerli gümnaasiumi viimases klassis kokku lastefotograaf Katarina Tanguga, kellega koos tüdruk pildistamas käis ja kelle assistendiks ta sai olla. Katarina põnevad fotoprojektid inspireerisid Kerlit inimest looduses pildistama.  “Esimesed aastad olid kohutavalt rasked, sest algusest peale tahtsin õppida omasoodu vaid läbi praktika ja alles palju-palju hiljem tuli Youtube päevakorda.” Esialgu pildistas Kerli oma teiste tööde kõrvalt vaid siis, kui selleks aega jätkus. Tänaseks on olnud fotograafia tema põhitöö umbes viis aastat. 

Vajalikud tööriistad 

Kerli sõnul peab portreefotograaf kindlasti oskama mitmele asjale korraga mõelda, näiteks kaamera sätetele ja erinevatele võttenurkadele. Samal ajal peab andma ka kliendile tagasisidet, meelitama emotsiooni välja, jälgima ajagraafikut, mõtlema stilistikale jne. Kõige olulisemaks peab ta aga siiski suhtlusoskust: “Päris vakka olla terve pildistamise ajal ei ole lihtsalt võimalik. Siis tekib nii kergesti inimesel kohmetus ja kramplikkus.” Enda tugevamateks külgedeks fotograafina peabki Kerli suhtlemist klientidega, olgu seda siis nii vähe või nii palju kui parasjagu vaja, ning oskust mõista värve ja näha ka kõige veidramates kohtades fotogeenilisust. 

Kerli sõnul on foto tehniline teostus ja võimalikult hea tehnika pildistamiseks samuti oluline. Samas nendib ta, et peab oskama ka seda kasutada, sest muidu pole viimasepeal tehnikast lihtsalt tolku. Ise kasutab naine hetkel kahte Canon 6D peegelkaamerat, kahte erinevat Sigma fiksobjektiivi (50mm & 35mm) ja Canon 100mm makro/portree objektiivi. Enim kasutatud objektiiviks on Sigma 50mm F1.4 ART.

Pilte armastab ta töödelda peamiselt Lightroom CC-s ja vahest ka Photoshopis. Seejuures aitavat töötlusele kaasa ka õige ilm. “Kui õues on sombune või vihmane, siis on lihtne ekraani taha kerra tõmmata, küünal põlema panna, põnev podcast taustaks käima lükata ja oma mulli minna.” 

Käekiri ja inspiratsioon

Enda pildilist käekirja iseloomustab fotograaf järgmiselt: “Kuigi olen oma piire üritanud venitada ja alati midagi uut proovinud teha, siis pigem kaldun sinna elegantse lohakuse ja romantika valdkonda. Selline mõnus idülliline maalähedus, ehtsus ja naturaalsus on väga minu teema.” 

Seejuures armastab ta vedada kliente sellistesse kohtadesse, kuhu nad igapäev ei satuks. Näiteks otsib ta metsade ja põldude kõrval igasugu veidraid kohti nagu puukuurid, vanad viljakuivatid või tehasehooned. “Viimasel ajal üritan klišeedest hoiduda ja end mugavustsoonist välja rebida.” Loodus ilma inimeseta tundub Kerli jaoks aga peaaegu alati liiga tühi.

Inspiratsiooni ammutamiseks kasutab Kerli ära seda aega, kui õhtul vahest isegi tundide viisi und ei tule. Just siis hiilivad tema juurde sajad erinevad mõtted ja ideed, mida hiljem edasi arendada. “Järjest rohkem üritan ka sotsiaalmeediast hoiduda, sest sealt jäävad mustrid lihtsalt külge. Isegi kui ma arvan, et mingi idee on täitsa minu oma, siis minevikust on jätnud alateadvus nii palju külge ja see mõjutab igapäevaselt ja salakavalalt.”

Iga päev on erinev 

Tavaliselt meeldib Kerlile ärgata nii, et ei pööra esimesena pilku telefoni, vaid läheb õue jooksma või jalutama. Tunnike hiljem hakkab ta meilidele vastama, vaatab üle sotsiaalmeedia ning hakkab järjekorras järgmisi pilte töötlema ja ajastab uued postitused. Seejärel on vaja luurele minna, et järgmisteks pildistamisteks kohad üle vaadata või linnas toimetusi teha. “Heal päeval” paastub fotograaf kella 16-17.00-ni ja siis kokkab ta perele õhtusöögi. Seejärel hakkab pildistamiseks valmistumine. Ja kui peale pildistamist on veel energiat, siis vaatab naine pildid kohe üle ja saadab kliendile teaser’i. Seejärel tuleb uuesti kirjakast üle kontrollida ning siis jääb tunnike või paar järgi ka isiklikuks ajaks.

Küll aga nendib Kerli, et lõpuks oleneb ikkagi sellest, mitu pildistamist päevas on. Näiteks kui on pulm, siis tuleb kohe peale ärkamist sõitma hakata ja tagasi jõuab alles peale südaööd. “Kindlaid mustreid pole ükski päev ja see teeb elu väga põnevaks.”

Teadliku ajaplaneerimisega tegeleb Kerli nii vähe kui võimalik. “Olen rohkem selline, et kui tunne on tänaseks, et seda ja seda teha, siis teen. Loomingulise inimese elu on pigem selline ameerika mäed: kord üles ja kord alla. Vahest teen jube palju ära ja väga pikka aega, aga siis jällegi tuleb täiesti tühi tunne ja väsimus. Igatahes mulle meeldib vabadus. See on parim osa fotograafi/kunstniku elus.” Selle kõige juures peab aga naine oluliseks ka seda, et lubatud kuupäeval asjad valmis oleksid.      

Tulevikuplaanid

Lisaks pulmade pildistamisele on Kerlil plaan tulevikus ka rohkem üritusi korraldada ja dekoreerida. Paar aastat tagasi lõi naine pulma- ja peokorraldus firma Üllatuspeod, millega on plaan järjest rohkem klassikalise pulma mõõtmeid lõhkuda. Pulmade kõrval on tema suur kirg ka toidumaailm ehk toitude stiliseerimine ja pildistamine, mis tekkis tänu täistaimetoitlusele. “Vaikselt nokitsen ühe raamatu kallal, mis mõne aasta pärast ikka juba valmis võiks olla.”

Portreefotograafina näeb ta tulevikus end rohkem kaasamas stiliste ja suuremat tiimi. “Nii tahaks, et absoluutselt kõigil minu piltidel on 100% need värvid, millest olen unistanud. Aga lõpuks… üks peamisi unistusi on ka see, et peaksin ise 90% vähem ekraani taga olema, ja et töötluse, meilivahetuse ja sotsiaalmeedia teeks keegi teine.”

Fotod: ©Kerli Laas

Mahukama portfoolioga saad tutvuda kodulehel: www.kerlilaas.com

Jälgi Kerlit ka Instagramis ja/või Facebookis.

Tegemist on uue intervjuude seeriaga, mille raames vestleme erinevate Eesti fotograafidega ameti iseärasustest, tavalisest tööpäevast, inspiratsiooni kogumisest, fototehnikast, tulevikuplaanidest ja paljust muust. 

(1373)

The post Fotograaf Kerli Laas: “Kindlaid mustreid pole ükski päev ja see teeb elu väga põnevaks.” appeared first on Photopointi ajaveeb.

Üks õige fotohuviline teab, et kui ta soovib pildistada nagu Ansel Adams või Annie Leibovitz, siis on tal kõigepealt vaja täiskaadersensoriga fotokaamerat. Just täiskaadri suur 35mm fotofilmi mõõtu fotosalvesti annab piltidele ulmelise detailsuse, unenäolise udususe ja maagilise õhulisuse. Ainult koguka täiskaadri taha varjuvat fotokunstnikku võtavad kliendid tõsiselt ja maksavad palju raha. Vaid täiskaader avab fotohuvilisele seninägematud fotograafilised võimalused. Kui see ainult nii üüratut hingehinda ei maksaks…

Taoline stereotüüp täiskaadersensoriga fotokaamera ülimuslikkusest pärineb 21. sajandi algusest, mil 35mm filmile pildistavad kaamerad järk-järgult digikaameratega asendusid. Just täiskaadersensoriga kaamerad pakkusid 35mm fotofilmile sarnase vaatevälja ja tunnetusega pildistamiskogemust, millega kõik pildistajad harjunud olid. Samuti olid täiskaadersensoriga kaamerad poolkaadersensoriga kaameratest oluliselt kvaliteetsema pildiga. Kahjuks ka väga kallid.

2020ndate aastate alguseks on tihe konkurents ja digitehnika areng pool- ja täiskaadersensoriga kaamerate erinevused miinimumini viinud. Kunagi enne pole täiskaadersensoriga fotokaamera hind olnud nii hea: näiteks saab soodsaima täiskaadri Photopointist kätte vähem kui 1000 euro eest. Selline muutus paneb nii mõnegi kaameraostja valiku ette: kas osta väiksem ja soodsam poolkaader või ihaldatud täiskaader.

Täiskaadrilembed fotohuvilised peaksid tähele panema, et sarnaselt hinnale on viimastel aastatel ühtlustunud ka täis- ja poolkaadersensoriga kaamerate pildikvaliteet. Täiskaader ei pildista enam drastiliselt kvaliteetsemat pilti nagu 10 aastat tagasi. Enamgi veel: mõne vanema ja soodsama täiskaaderkere autofookus ja muud funktsioonid võivad uuemale poolkaadersensoriga hübriidkaamerale hoopis oluliselt alla jääda. 

Millised eelised on täna täiskaadersensoril poolkaadri ees ja kas need on piisavad, et peaksid enda raskelt teenitud raha suure sensori peale kulutama? Uurime allpool.

Täiskaader ja poolkaader

Iga digitaalse fotokaamera sees salvestab pildi sensor: nelinurkne valgustundlik kiip objektiivi taga. Erinevates kaamerates võivad need sensorid olla üsna erineva suurusega. Nutitelefonides kasutatakse näiteks paarikümne ruutmillimeetri suurusi sensoreid. Vahetatavate objektiividega peegel- ja hübriidkaamerates on kasutusel peamiselt kolme mõõtu sensoreid: Täiskaader, APS-C formaat (ehk poolkaader) ja 4/3 süsteem. 

Täiskaadersensori 36x24mm suurune pind on täpselt sama suur, nagu standardne 35mm fotofilm. Suurem sensori pindala on väiksemaga võrreldes valgustundlikum, samuti saab suuremale sensorile mahutada rohkem mõistlike mõõtmetega valgustundlikke piksleid. Täiskaadersensoriga kaameraid valmistavad kõik suuremad fototootjad välja arvatud Fujifilm ja Olympus. Täiskaadersensoriga kaamerate hulka kuuluvad amatöör- ja profifotograafidele suunatud peegelkaamerad ja hübriidkaamerad.

• Sony täiskaader hübriidkaamerad
• Canoni täiskaader hübriidkaamerad
• Nikoni täiskaader hübriidkaamerad

Täiskaadersensoriga kaamerad on näiteks: 

• Sony A7 hübriidkaamera
• Nikon Z6 hübriidkaamera
• Sony A7 III hübriidkaamera
• Canon EOS RP hübriidkaamera
• Canon EOS 6D Mark II peegelkaamera
• Panasonic Lumix S1R hübriidkaamera
• Sony A9 II hübriidkaamera

Poolkaadersensori pindala on täiskaadersensorist 2.6 x väiksem. Väiksema pindalaga sensor võimaldab luua pisemaid kaameraid. Poolkaadersensoriga kaameraid valmistavad kõik tuntud fototootjad välja arvatud Olympus ja Panasonic. Poolkaadersensoriga kaamerate hulka kuuluvad pigem alg- ja kesktaseme peegel- ja hübriidkaamerad. Samuti ka mõni tõsisemale fotohuvilisele ja professionaalile loodud kaamera. 

Poolkaadri standardis on väike erisus. Nimelt on Canoni kasutatava poolkaadersensori mõõtmed (22,2 x 14,8 mm, äralõikefaktor 1,6) pisut väiksemad kui Nikoni, Sony, Fujifilmi ja Pentaxi poolkaadersensorite (23,6 x 15,7mm äralõikefaktor 1,5) mõõtmed. Väiksele erinevusele vaatamata nimetatakse kõikide nende tootjate vastavaid sensoreid siiski APS-C- ehk poolkaadersensoriteks. 

Poolkaadersensoriga kaamerad on näiteks: 

• Canon EOS 4000D peegelkaamera
• Canon EOS M200 hübriidkaamera
• Pentax K-70 peegelkaamera
• Fujifilm X-T30 hübriidkaamera
• Canon EOS M50 hübriidkaamera
• Canon EOS 90D peegelkaamera
• Nikon Z50 hübriidkaamera
• Canon EOS M6 Mark II hübriidkaamera
• Fujifilm X-T3 hübriidkaamera
• Sony a6600 hübriidkaamera

4/3 süsteemi pildisensor on täiskaadersensorist 3,8x väiksema pindalaga. Diagonaalne äralõikefaktor on 2.0. Kui ülejäänud fototehnika tootjad valmistavad poolkaadersensoriga kaameraid, siis Panasonic ja Olympus on truuks jäänud oma 4/3 standardile, mis on poolkaadersensoriga võrreldes veidike väiksema valguskogumise võimega, kuid võimaldab see-eest valmistada tuntavalt kompaktsema korpusega kaameraid. 4/3 kaamerate hulka kuuluvad Olympuse ja Panasonicu alg- ja kesktaseme hübriidkaamerad. 

4/3 sensoriga kaamerad on näiteks: 

• Panasonic Lumix DC-GX880 hübriidkaamera
• Olympus Pen E-PL9 hübriidkaamera
• Panasonic Lumix DC-G90 hübriidkaamera
• Olympus OM-D E-M10 Mark III hübriidkaamera
• Olympus OM-D E-M1X hübriidkaamera
• Panasonic Lumix DC-GH5 hübriidkaamera

Fookuskaugus ja vaatenurk

Kõige olulisemaks erinevuseks täis- ja poolkaadersensoriga kaamera võrdlemisel on erinev vaatenurk. Identse fookuskauguse korral on objektiivi vaateväli poolkaadersensoriga kaamera ees märkimisväärselt kitsam. Pane seesama objektiiv aga täiskaadersensoriga kaamera ette ja vaateväli muutub nähtavalt laiemaks. Näiteks 50mm fookuskaugusega täiskaadersensori objektiivi vaateväli on poolkaadersensori ees sama kitsas nagu 75mm objektiivi vaateväli täiskaadersensori ees. Poolkaadersensori ees muutub vaateväli 1.5x väiksemaks. 

Täiskaadersensoriga kaamerate ees on objektiivid seetõttu laiema vaateväljaga. Poolkaadersensoriga kaamera ees on objektiivid aga kitsama vaateväljaga. Eelkõige just vastavalt sellele erinevusele peaksid fotograafid valima endale sobiva kaameraplatvormi. 

17mm lainurkobjektiivi ekvivalentne fookuskaugus poolkaadri ees on 25,5mm. See tähendab, et kui saa tahad pildistada näiteks  kitsast ruumi nii et võimalikult palju pildile jääks, siis peaksid eelistama täiskaadrit. Sest just täiskaadri puhul saad sa sama objektiivi korral laiema vaate.

Teisalt – 400mm objektiivi ekvivalentne fookuskaugus poolkaadri ees on 600mm. See tähendab, et kui sa tahaksid näiteks pildistada kõrgel puuoksal olevaid pisikesi linnukesi, siis peaksid eelistama poolkaadrit. Sest just poolkaadri puhul saad sa kitsama pildi ehk rohkem suumi. 

Hind

Täiskaadersensoriga peegel- või hübriidkaamera on kallim kui poolkaadersensoriga kaamera. Fotoaparaadist veelgi olulisem on aga lisatarvikute maksumus. Täiskaadersensoriga kaamera ees saab kasutada ainult täiskaadersensorile mõeldud objektiive. Need on aga tihti mitu korda kallimad ja suuremad. Suurem objektiiv vajab suuremaid filtreid – jälle kallim. Seega peab fotohuviline arvestama, et täiskaadersensoriga kaamera ostmine ja täiendamine on poolkaadersensoriga kaameraga võrreldes tunduvalt kulukam. 

Kaal ja mõõtmed

Täiskaadersensoriga kaamera on poolkaadriga võrreldes reeglina kogukam ja raskem. Veel suurema kaaluerinevuse annavad kaamerale aga objektiivid. Nimelt: kui sul on täiskaadersensoriga kaamera, siis saad selle ees kasutada ainult täiskaadersensoriga kaamerale mõeldud objektiive. Viimased on aga poolkaadersensoriga kaameratele mõeldud objektiividest oluliselt suuremad ja raskemad. 

Pildikvaliteet

Täiskaadersensoril on suurem valgust salvestav pind ja seetõttu on täiskaadersensoriga pildistatud fotod poolkaadriga pildistatutest kvaliteetsemad. Kui sa ei usu, siis vaata dxomark.com andmebaasi. Seal on identsetes laboritingimustes testitud enamike tänapäeva digikaamerate sensorite kvaliteetsust ja antud neile siis numbriline kvaliteedihinnang. Tabelis, mis hõlmab täis- ja poolkaadersensoriga fotokaameraid ja algab kõige kvaliteetsemast, on esimene poolkaadersensoriga kaamera Nikon D7200 alles 36ndal kohal!

Mida üldse tähendab “kvaliteetsem foto”? Praeguses kontekstis tähendab see eelkõige kahte asja:

1. ISO. Täiskaadersensor talub paremini kõrgemaid ISO väärtusi. See tähendab, et kui pead pildistama näiteks hämaramas ja kasutama suuremaid ISO tasemeid (ISO 6400, ISO 12800 jne) siis on täiskaadri pilt digimürast tõenäoliselt veidi puhtam
2. Dünaamiline ulatus. Tihti on pildistatavas kaadris koos väga heledad ja väga tumedad alad. RAW faili järeltöötluses saab helendeid tumedamaks ja tumedamaid alasid heledamaks muuta. Täiskaadersensori puhul on seda muutmisruumi rohkem, sest dünaamiline ulatus on poolkaadersensori sooritusest reeglina suurem.

Umbes 10 aastat tagasi oli täiskaadersensoriga kaamera fotokvaliteet poolkaadersensorist oluliselt parem. Tänasel päeval pildikvaliteedil enam nii suurt erinevust ei ole. Nagu kirjutasin, on dxomark.com pingerida moodustatud laboritestide alusel. Mõni punkt edumaad laboritestis võib tähendada 10 kohta nõrgemat tulemust tabelis. Paaripunktiline testivahe, mis tundub tabelisse paigutatuna üüratu suur 10 kohta, ei pruugi praktikas pildistatud fotosid vaadates aga üldse märgatav olla.

Kindlasti on täiskaadersensori ja poolkaadersensori kvaliteedierinevus olemas – ja seda täiskaadri kasuks. Kuid see ei ole tänapäeval nii drastiliselt suur, nagu see dxomark tabelist tunduda võib. Ka mitmed profifotograafid, kelle fotode väljundiks on pigem internet, on sellest aru saanud ja kasutavad täiskaaderi asemel poolkaadrit. Maksimalist, keda rahuldab alati ainult 100%, tahab muidugi ikka täiskaadrit. 

Videokvaliteet

Konkreetse kaamera videokvaliteet ei sõltu pildisensori suurusest. Näiteks on täiskaadersensorist 3,8x väiksema pindalaga Panasonic GH-seeria hübriidkaamerad olnud aastaid videoentusiastide lemmikkaamerateks – just eriti kvaliteetse video tõttu. Samamoodi filmivad väga kvaliteetset videot ka Sony A6xxx seeria poolkaadersensoriga hübriidkaamerad. Ja muidugi on ka väga hea videokvaliteeediga kaameraid täiskaadersensoriga aparaatide seas (näiteks Sony A7S seeria või Panasonic S1R). Seega ei tasu video puhul hinnata mitte sensori suurust vaid video filmimisel kasutatud koodekit, lahutusvõimet, kaadrisagedust, andmetihedust ja värvusinfo pakkimistaset. 

Lahutusvõime (megapikslid)

Täiskaadersensori suurem pindala võimaldab sinna peale mahutada rohkem mõistliku suurusega piksleid. Poolkaadersensorite lahutusvõime tavaliselt eriti üle 24 MP ei küündi. Täiskaadersensoriga peegelkaameraid on aga nii 24, 36, 50 või enamagi lahutusvõimega. Mida rohkem megapiksleid, seda suurem pildifail. Fotograafid, kellel on vaja suurte väljatrükkide tegemiseks või mõnel muul spetsiifilisemal põhjusel suurt pildifaili, peaksid seega kindlasti eelistama täiskaadersensorit.

Suured pildifailid on aga nii mälukaartidele kui ka arvutile koormaks. Kui ostad 24MP kaamera asemel 50 MP kaamera, siis on ka su fotoarhiiv kaks korda suurema mahuga. Näiteks 10 TB asemel 20 TB. Lisaks aeglasem mälukaardilt kopeerimine, ressursinõudlikum töötlus jne. Seega tasub meeles pidada, et suurem fail on lihtsalt suurem, mitte tingimata kvaliteetsem. Ja et enamasti on ka professionaalsemaks pildistamiseks 24 MP lahutusvõimega sensori antavast 6000 x 4000 px suuruses pildist enam kui küll. 

Teravusulatus

Mida suurem sensor, seda väiksem teravusulatus. Hägune taust ja bokeh on põhjused, miks täiskaadersensoriga kaameraid armastatakse – eriti just portreefotograafias. Sama ava ja fookuskauguse juures on täiskaadersensoriga kaameraga tehtud pildil taust udusem. 

Teoorias on trumbid selgelt täiskaadri taskus. Praktikas pildistavad aga ka paljud portreefotograafid meelsasti poolkaadriga, naudivad pisema kaamera eeliseid ja saavad vaat et veel udusemagi tausta. Kuidas? Siin on üks näide:

Canoni täiskaadersensoriga hübriidkaameratele sobiv RF 85mm f/1.2L USM objektiiv maksab Photopointis 3129 eur (kaalub 1195g). Kui sa pildistad f/1.2 avaga 3 m kaugusel olevat inimest, siis on pildil teravat ala ainult 9mm. Natuke isegi liiga vähe. Päris pildistamisolukorras keerad selle objektiivi ava ikka f/2 või f/2.8 peale. 

Fujifilmi poolkaadersensoriga hübriidkaameratele sobiv ja spetsiaalselt portreetööks mõeldud Fujinon XF 56mm f/1.2 R APD objektiiv (ekvivalentne fookuskaugus 84mm) maksab Photopointis 1249 eur (kaalub 405g). Kui sa pildistad Fujifilmi poolkaadersensoriga kaamera ees f/1.2 avaga 3 m kaugusel olevat inimest, siis on pildil teravat ala ainult 13mm. 4mm vähem kui täiskaadri ees. Kahtlen, kas portreefotograafid enamus juhtudel nii väikest teravusulatust kasutavad. 

Nendest kahest näitest tuleneb, et kui teoreetiliselt võimaldab täiskaader tõesti udusemat tausta, siis reaalses elus, kõrvutades erinevate objektiivide hindu ja teravusulatust, ei ole teravusulatuse poolest enamjaolt olulist põhjust täiskaadrit poolkaadrile eelistada. 

Ühilduvus

Kui ostad endale täiskaadersensoriga kaamera, siis pead selle ees kasutama täiskaadersensoriga kaamerale mõeldud objektiive. Poolkaadersensorile mõeldud objektiivid toimivad täiskaadri ees vaid äralõikerežiimis (kaamera kasutab väiksemat sensori osa). Hankida täiskaader ja kasutada selle ees poolkaadri objektiive äralõikerežiimis tundub umbes sama nagu osta Porsche ja asendada selle mootor ökonoomse diiselmootoriga (sest originaalmootor võtab liiga palju bensiini). 

Poolkaadersensori ees saad kasutada omal valikul kas soodsamaid poolkaadriobektiive või suuremaid, kallimaid täiskaadersensorile mõeldud objektiive. Kaamera pildistatud pildi vaatenurk jääb mõlemal juhul ikka samaks.

Tihti kirjutatakse, et täiskaadersensori objektiivi kasutamine poolkaadri ees annab eriti kvaliteetse tulemuse. See on tõsi, aga kuidas? Teatavasti just kaadri äärealadel muutub objektiivi joonis pehmemaks ja tekivad erinevad moonutused. Kuna poolkaadersensor on väiksem ja kasutab ainult täiskaadersensorile mõeldud objektiivi keskosa, siis on ka foto nii keskelt kui ka nurkadest ühtlaselt terav ja kvaliteetne. 

Sensori puhastamine

Mida suurem on sensori pindala, seda rohkem on tõenäosust, et sinna peale satub tolmuosakesi. Tolmukübemed jäävad pildi heledamates ühetoonilistes osades näha häirivate mustade täpikestena. Kui sensor saab mustaks, siis tuleb seda puhastada. Kui viid oma kaamera sensoripuhastusse, siis tuleb täiskaadersensori puhul arvestada teenuse kallima hinnaga. 

Kokkuvõte

Täis- või poolkaadersensoriga kaamera valikul tuleks arvesse võtta eelkõige enda reaalseid pildistamisvajadusi. Kes pildistab spetsiifiliselt eelkõige laiu kaadreid – arhitektuuri, maastikku… sellele sobiks pigem täiskaader. Kes tegeleb aga kirglikult peaasjalikult lindude-loomade pildistamisega, sellele sobib ehk rohkem poolkaader. Kes pidevalt fotosid suurelt välja trükib, peaks samuti pigem täiskaadri poole vaatama jne. 

Lisaks reaalsetele pildistamisvajadustele peaks muidugi arvestama ka finantsiliste võimalustega. Tihti juhtub, et ostetakse endale kallis hübriidkaamera, kuid korraliku objektiivi jaoks enam raha ei jätku. Täiskaadersensoriga hübriidkaamera kehva objektiiviga teeb aga kindla peale kehvemat pilti kui korralik poolkaadersensoriga hübriidkaamera väga hea objektiiviga.

Lõppeks tuleb lisada, et ilusate piltide jaoks on sensorist olulisemad fotograafi tehnilised oskused, kogemused ja pildistatava ainese tundmine. Seega tasub uue kaamera ostmisel mälukaartide kõrvale kulumaterjalina lisada ka mõni fotokoolitus ja palju iganädalast pildistamisaega.

Siia lõppu veel üks tabel, mis võtab ülaloleva lühidalt kokku: 

	Poolkaader	Täiskaader
Fookuskaugus ja vaatenurk	Vaatenurk on kitsam, sobib paremini kaugemate objektide pildistamiseks	Vaatenurk on laiem, sobib paremini, kui pildistad pigem laiemaid vaateid ja vajad väiksemaid fookuskaugusi
Hind	Kaamera ja objektiivid on soodsamad	Kaamera ja eriti just objektiivid on kallimad
Kaal + mõõtmed	Nii kaamera kui ka objektiivid on kompaktsemad ja kergemad	Nii kaamera kui ka objektiivid on suuremad ja raskemad
Pildikvaliteet	Pildikvaliteet on väga hea	Pildikvaliteet on maksimaalne (arvestamata keskformaatkaameraid)
Videokvaliteet	Videokvaliteet ei sõltu sensori suurusest	Videokvaliteet ei sõltu sensori suurusest
Lahutusvõime	Lahutusvõime on enam kui piisav ekraani jaoks. Lahutusvõime on piisav kuni A3 väljatrükkide jaoks	Lahutusvõime on enam kui piisav ekraani jaoks. Lahutusvõime on piisav suuremate kui A3 väljatrükkide jaoks. Ka A4 ja A3 väljatrükkide kvaliteet on parem.
Teravusulatus	Teravusulatus on sama ava puhul suurem. Teravat ala on rohkem, udust vähem. Samas maksab 1.2 avaga poolkaadriobjektiiv oluliselt vähem kui ekvivalentne täiskaadriobjektiiv.	Teravusulatus on sama ava puhul väiksem.
Ühilduvus	Poolkaadersensoriga kaamera ees saab kasutada nii poolkaadri objektiive kui ka täiskaadri objektiive ilma et vaatenurk pildistamisel muutuks.	Täiskaadersensoriga kaamera ees saab kasutada täiskaadersensori jaoks tehtud objektiive. Enamiku tootjate puhul saab täiskaaderkaamerate ees kasutada ka poolkaadersensori objektiive, aga seda vaid nö äralõikerežiimis, kus pildi vaatenurk muutub kitsamaks.
Sensori puhastamine	Sensori tõenäosus tolmuseks saada on pisut väiksem, puhastamine soodsam.	Sensori tõenäosus tolmuseks saada on pisut suurem, puhastamine kallim.

• Sony täiskaader hübriidkaamerad
• Canoni täiskaader hübriidkaamerad
• Nikoni täiskaader hübriidkaamerad

Rahvarohkesse kohta pildistama minnes tasub arvestada koroonaviiruse ohuga, mistõttu on meie veebikaubamaja valikus ka: kaitsemaskid, ühekordsed näomaskid, korduvkasutatavad näomaskid, visiirid, näomaskid lastele, riidest näomaskid ja hingamiskaitsed.

(6852)

The post Täiskaader või poolkaader – kumb kaamera on minu jaoks õige? appeared first on Photopointi ajaveeb.

Alljärgnevas artiklis selgitan, mida mõeldakse fotograafias termini „35mm ekvivalent“ all. Nii et igaüks, kes selle läbi loeb, saaks ekvivalendi põhimõttest aru, oskaks endale paremini objektiive ja kaameraid valida ning oleks erialafoorumites sõna võttes ja fotohuviliste seltskonnas juttu ajades senisest vähemalt poole targem.

Ekvivalendi kontseptsioon ei kuulu lihtsasti seletatavate asjade hulka. Selle täielikuks mõistmiseks tuleb fotohuvilisel aru saada fookuskauguse ja pildisensori suuruse omavahelisest seosest ning äralõikefaktori kontseptsioonist. Käesolev artikkel ei paku lihtsat ja kiiret definitsiooni, vaid põhjalikke selgitusi ja näiteid veidi pikemas vormis – aidates fotohuvilisel neist keerukatest seosetest tõeliselt aru saada.

Fookuskaugus kui füüsikaline mõiste

Teeme kõigepealt ühe asja selgeks. Fookuskaugus on mõõdetav füüsikaline suurus. Üheainsa läätse puhul ideaaltingimustel on fookuskaugus kaugus läätse fokaaltasapinna ja valguse koondumispunkti vahel. Fotoobjektiivi puhul on fookuskauguse teema oluliselt keerukam, sest valgus liigub läbi mitmete läätsegruppide, mis teravustamise (suumobjektiivide puhul ka suumimise) käigus veel üksteise suhtes liiguvad…

Selle käsitluse raames piisab, kui defineerida objektiivi fookuskaugus kui vahemaa objektiivi tagumise fokaaltasapinna (tihti vääralt nimetatud ka “nodaalpunktiks” või õigemalt “NPP” ehk “non parallax point” punktiks) ja valguse koondumispunkti vahel – juhul kui objektiiv on teravustad lõpmatusse. Seega on fookuskaugus ühe objektiivi puhul kindlalt fikseeritud arv, mis niisama lihtsalt ei muutu. 50mm objektiivi fookuskaugus alati 50mm. 17-55mm suumobjektiivi fookuskaugus on alati 17-55mm jne.

Fookuskaugus kui vahend objektiivi vaatenurga hindamiseks

Fotograaf seisis 10 meetri kaugusel ja pildistas modelli täiskaadersensoriga kaameraga, erinevate fookuskaugustega. Vasakult: 24mm, 50mm, 70mm ja 200mm.  Fotod: Penelope Russak. 

Praktikas asjad aga nii lihtsad ei ole. Kui fotograafid objektiivi ostavad või sellega pildistavad, siis ei mõtle nad fookuskaugusest kui vahemaast optilisest keskteljest fokaaltasapinnani. Nad mõtlevad fookuskaugusest kui objektiivi vaatenurgast ehk sellest, kui laia või kitsast fotot selle konkreetse fookuskauguse juures pildistada saab.

Fotograaf teab, et näiteks 24mm fookuskaugusega objektiiv võimaldab pildistada laiu kaadreid – kaadrisse mahub palju, vaatenurk on suur. 70mm fookuskaugusega objektiiv pildistab aga kitsamaid kaadreid – kaadrisse mahub üsna vähe, vaatenurk on väike. 400mm fookuskaugusega objektiivi vaatenurk on aga eriti pisike nii et kaugemad objektid tunduvad optiliselt justkui otse sinu nina all.

Objektiivi enda fookuskaugus üksinda ei ütle aga fotograafile alati, kui lai või kitsas pildistamisel saadav vaatenurk on. Sest vaatenurga laius või kitsus sõltub lisaks objektiivi fookuskaugusele ka kaamerast, mille ees seda objektiivi kasutatakse (täpsemalt selle kaamera sees oleva pildisensori mõõtmetest).

Digikaamerate pildisensorid on erinevate mõõtmetega

Vasakul Sony täiskaadersensoriga hübriidkaamera. Paremal Sony poolkaadersensoriga (ehk APS-C formaadis sensoriga) hübriidkaamera. Täiskaadersensori pindala on poolkaadersensori pindalast väiksem. 

Iga digitaalse fotokaamera sees on pildisensor. See on valgustundlik nelinurkne kiip objektiivi taga, mis salvestab sinna langenud valgusosakesed ning muudab need elektrilaenguteks, millest lõpuks valmib foto. Need sensorid võivad olla erineva suurusega. Vahetatavate objektiividega fotokaamerates kasutatakse peamiselt kolme erineva suurusega sensorit:

Täiskaadersensor.

Täiskaadersensorid on täpselt samade mõõtmetega nagu mõnekümne aasta eest laialdaselt kasutud 35mm fotofilm. Kuna vanasti oli 35mm film kõige levinum, siis just sellel ajaloolistel põhjusel peetakse ka tänapäeva digifotograafias kõige standardsemaks sensori suuruseks just täiskaadersensorit. Täiskaader on nö kuldne standard, mille järgi võrreldakse kõiki ülejäänud sensoreid. Täiskaadersensoriga on varustatud reeglina kallimad ja professionaalsed peegel- ja hübriidkaamerad:

• Sony täiskaadersensoriga hübriidkaamerad
• Canoni täiskaadersensoriga hübriidkaamerad
• Canoni täiskaadersensoriga peegelkaamerad
• Nikoni täiskaadersensoriga hübriidkaamerad
• Nikoni täiskaadersensoriga peegelkamaerad
• Pentax K-1 seeria täiskaadersensoriga peegelkamaerad
• Panasonic S seeria täiskaadersensoriga peegelkaamerad

APS-C ehk poolkaadersensor.

Poolkaadersensor, nagu nimigi ütleb, on sensor, mille pindala on täiskaadersensori pindalast ligikaudu poole väiksem. Poolkaadersensoriga on varustatud enamik tänapäeval toodetavaist vahetatavate objektiividega kaameratest. Poolkaadersensoriga on varustatud:

• Kõik Canoni soodsamad peegelkaamerad kuni EOS 7D seeriani
• Kõik Canon EOS M seeria hübriidkaamerad
• Kõik Sony soodsamad hübriidkaamerad kuni A7 seeriani
• Kõik Nikoni soodsamad peegelkaamerad kuni d500 kaamerani
• Kõik Fujifilmi X-seeria hübriidkaamerad
• Kõik Pentax peegelkaamerad (välja arvatud K-1 seeria).

4/3 sensor.  4/3 sensor on Canoni APS-C sensorist 39% väiksema ja täiskaadersensorist 75% väiksema pindalaga. 4/3 sensori eeliseks on pisem ja ruudukujulisem pind, mis laseb sensoril paremini ära kasutada objektiivi ringikujulist pildiala. Tänu sellele on võimalik luua APS-C standardiga võrreldes pisemaid kaameraid ilma, et pildikvaliteet sensori väiksema pinna tõttu väga oluliselt langeks. 4/3 sensori formaati kasutavad Olympuse ja Panasonicu hübriidkaamerad (välja arvatud Panasonic S seeria).:

• Olympuse hübriidkaamerad
• Panasonicu 4/3 sensoriga hübriidkaamerad

Mida väiksem sensor, seda kitsam vaateväli

Kuidas siis pildisensori suurus objektiivi vaatenurka mõjutab? Tegelikult üsna lihtsal moel. Võtame näiteks täiskaadersensoriga peegelkaamerale valmistatud 35mm objektiivi. Olgu see näitlikustamise eesmärgil Sony 35mm f/1.8 objektiiv. Läbi selle objektiivi liikuvad valguskiired moodustavad Sony A7 III hübriidkaamera täiskaadersensori tasapinnal ringikujulise pildivälja, mille diameeter on sama suur nagu täiskaadersensori diagonaal. Nii et pildiväli kataks täiskaadersensori pinna.

Kui me paneme sellesama objektiivi väiksema pildisensoriga kaamera ette – olgu siis praegu näiteks poolkaadersensoriga Sony a6600 kaamera – siis jääb objektiivi poolt tekitatud ringikujuline pildiväli ikka sama suureks, kuid sensor, millele valgus saab langeda ehk millel pilt saab salvestuda, on oluliselt väiksem. Kuna sensori pind on väiksem, siis mahub sinna vähem pilti. Vaatenurk on kitsam, sest osa pildist jääb nö sensorilt väljapoole. See „lõigatakse ära“. Siit ka termin äralõikefaktor ehk inglise keeles „crop factor“, millest kirjutan allpool lähemalt.

Kui kasutame näiteks 35mm fookuskaugusega objektiivi täiskaadersensoriga kaamera ees, siis on vaatenurk laiem. Kui kasutame täpselt sedasama 35mm objektiivi väiksema poolkaadersensoriga kaamera ees, siis on vaatenurk kitsam. Kui kasutame sedasama objektiivi aga adapteri abil näiteks Olympuse veel väiksema 4/3 formaadis sensoriga kaamera ees, siis on vaatenurk veel eriti kitsas.

Üks ja sama objektiiv erineva sensoriga kaamerate ees – kuidas kirjeldada vaatenurka?

Kui meil on tegu erinevate kaameratega (täpsemalt erinevate sensorisuurustega), siis ei suuda objektiivi fookuskaugus enam kirjeldada objektiivi pakutavat vaatenurka. Miks? Sest nagu eelmises peatükis nägime, on ühe ja sama fookuskaugusega objektiivi vaatenurk erineva suurusega sensorite ees erinev.

Selleks, et fookuskauguse järgi siiski ka objektiivi vaatenurka hinnata saaks, ongi kasutusele võetud termin „fookuskaugus 35mm ekvivalendina“. See teisendab füüsikalise „fookuskaugus kui vahemaa optilisest keskteljest fokaaltasapinnani“ väärtuse fotohuvilise jaoks informatiivsemasse „fookuskaugus kui vaatenurk täiskaadersensoriga kaamera ees“ vormi.

Termin „Ekvivalentne fookuskaugus“ ei väljenda mitte füüsikalist suurust, vaid objektiivi vaatenurga laiust täiskaadersensoriga fotokaamera ees.

Et see oluline, kuid keerukas ja teoreetiline printsiip oleks paremini mõistetav, vaatame mõnda näidet. Kõigepealt üks äärmuslikum.

DJI fotodrooni Mavic 2 Pro kaamera fookuskaugus on 4,27mm. Mida see arv teile ütleb? Ma arvan, et mitte ühelegi fotograafile, olgu ta nii proff kui tahes, et ütle see puhas füüsikaline näitaja absoluutselt mitte midagi. See väljendab vahemaad optilisest keskteljest fokaaltasapinnani – ja Mavic 2 Pro kaamera puhul on see kahtlemata väike. Meie tahaksime hoopis teada, kui laialt või kitsalt see DJI droon pilti teeb. See füüsikaline fookuskauguse number meile sellist informatsiooni ei anna.

Õnneks on tooteandmetes kirjas selle objektiivi „fookuskaugus 35mm ekvivalendina: 28mm“. Ja see on super, sest fotograafid teavad, kui lai on 28mm vaatenurk täiskaadersensoriga kaamera ees. Ja nüüd nad teavad, et täpselt niisama laialt pildistab pilte ka Mavic Pro 2.

Tavalisem näide on seesama, mille tõin artikli sissejuhatuses. Võid Photopointi e-poest kontrollida, et kõikidel objektiividel, mis ei ole mõeldud kasutamiseks täiskaadersensoriga fotokaamerate ees (olgu selleks siis Canoni, Nikoni, Sony, Fujifilmi, Olympuse jne objektiivid), on tooteandmetes füüsikalise fookuskauguse kõrval ära toodud ka fookuskaugus 35mm ekvivalendina. Ikka jälle selleks, et osa fotograafe oskaks ette kujutada, kui lai või kitsas vaateväli konkreetsel objektiivil vastava kaamera ees on. Kui Sony E 50mm f/1.8 objektiivi fookuskaugus 35mm ekvivalendina on 75mm, siis tähendab see, et see objektiiv pildistab näiteks Sony a6500 (või ükskõik millise teise Sony poolkaadersensoriga hübriidkaamera ees) täpselt sama laia kadreeringuga pilte nagu 75mm objektiiv täiskaadersensoriga kaamera ees.

„Fookuskaugus 35mm ekvivalendina“ termin on ennekõike kasulik nendele fotograafidele, kes on harjunud pildistama täiskaadersensoriga kaameraga ja kes seetõttu teavad, kui lai üks või teine fookuskaugus täisaadri ees on. Eriti kasulik oli see tegelikult veel 21. sajandi alguses, mil valdav enamik fotokaameraid kasutasid 35mm filmi, uued digipeegelkaamerad tulid pisema sensoriga ja objektiivide fookuskaugused ei väljendanud ühtäkki enam neid vaatenurki, millega fotograafid aastakümneid harjunud olid. Tänapäeva fotohuvilisele, kes võib-olla ongi kogu oma elu pildistanud poolkaadersensoriga, ei pruugi see ekvivalent suurt midagi ütelda, sest tema on nagunii juba harjunud selle vaatenurgaga, mille annab 50mm objektiiv tema poolkaaderkaamera ees.

Kuidas 35mm ekvivalenti ise arvutada? Äralõikefaktor ehk fookuskauguse kordaja

Mõnikord tuleb ette olukordi, kus oleks vaja teada ühe või teise objektiivi ekvivalentset fookuskaugust vastava kaamera ees. Näiteks kui tekib küsimus et kui laia vaateväljaga on Canoni 17-40mm lainurksuum kui seda kasutada Canoni poolkaadersensoriga peegelkaamera ees või adapteri abil Sony A6600 kaamera ees.

Selliseks otstarbeks on igal vahetatava sensoriga kaamerasüsteemil äralõikefaktor (inglise keeles crop factor) ehk fookuskauguse kordaja. See on täiskaadersensori ja konkreetse kaamera sensori diagonaalide suhe. Olulisemate vahetatavate objektiividega kaamerasüsteemide fookuskauguse kordajad on:

• Canoni APS-C formaat ehk poolkaadersensoriga kaamerad: 1,6
• Sony, Nikon, Fujifilm, Pentax – poolkaadersensoriga kaamerad: 1,5
• Panasonicu ja Olympuse 4/3 tüüpi sensoritega kaamerad: 2,0
• Fujifilm keskformaatkamerad: 0,79

Teades enda kaamera fookuskauguse kordajat, saad kiirelt ja lihtsalt ükskõik millise objektiivi fookuskauguse teisendada ekvivalentseks fookuskauguseks. Ehk teisisõnu: saad teada, kui lai vaateväli konkreetsel objektiivil sinu mitte-täiskaaderkaamera ees on – võrrelduna sama objektiivi vaateväljaga täiskaaderkaamera ees. Tuleb lihtsalt korrutada objektiivi fookuskaugus vastava kaamera fookuskauguse kordajaga. 

Fookuskauguse kordaja kasutamise näited

Lindude pildistamisega tegeleva Maarika näide

Maarikal on Canoni 400mm peegelkaameraobjektiiv. Maarika tahab teada, et milline selle peegelkaameraobjektiivi vaateväli on, kui seda kasutada Olympuse hübriidkaamera ees.

Maarika teab, et Olympuse hübriidkaamerate fookuskauguse kordajaks on 2.0. Nii ta korrutab 400 x 2.0 = 800. Seega: „fookuskaugus 35mm ekvivalendina“ on 800. Maarika saab teada, et tema 400mm objektiivi vaatenurk hübriidkaamera ees on täpselt sama nagu 800mm objektiivi vaatenurk peegelkaamera ees.

“Vau”, mõtleb Maarika, “Olympuse hübriidkaamera ees on mul poole rohkem suumi ja ma saan ma poole kaugemaid asju suurelt kaadrisse püüda”. Selle asemel, et osta endale 800mm peegelkaameraobjektiiv (mis oleks väga kallis), ostab Maarika nüüd hoopis Olympuse kaamera ja adapteri ning muudab niimoodi enda 400mm objektiivi 800mm objektiiviks. Ja pildistab linde poole suurema suumiga kui seni.

Algaja maastikufotograaf Andrese näide

Andres kasutab Sony A6500 hübriidkaamerat ja on selle ette ostnud laiade loodusvaadete pildistamiseks Tamroni 17-28mm lainurkobjektiivi. Andres pole rahul, sest näidispiltidelt tundusid kaadrid palju laiemad kui tema pildistatud fotod. Ta ei mõista, miks tema nii laiu kaadreid ei saa.

Sony A6500 on poolkaadersensoriga kaamera mille fookuskauguse kordajaks on 1.5. Kui Andres korrutaks 16-35mm x 1,5, siis saaks ta vastuseks 24-52,5. See tähendab et Sony A6500 kaamera puhul on tema objektiivi „fookuskaugus 35mm ekvivalendina“ 24-52,5. Ehk märksa kitsam kui täiskaadersensori 16-35mm.

See tähendab, et Tamroni 17-28mm lainurkobjektiiviga võimalikult laiade kaadrite pildistamiseks, peaks Andres endale ostma poolkaadri asemel täiskaadersensoriga kaamera ja seda objektiivi kasutama täiskaadri ees. Kuna 16-35mm sobib ka täiskaadersensoriga kaameratele (osa soodsatest objektiividest ei kata täiskaadri jaoks vajaliku diameetriga pildivälja ja sobivad ainult poolkaadersensoriga kaameratele), siis ta seda ka teeb.

Kokkuvõte

Objektiivi fookuskauguse ja vaatenurga ning sensori mõõtmete vaheliste seoste korrektne mõistmine annab fotograafile parema teoreetilise baasi ja aitab langetada õigemaid otsuseid tehnika ostmisel. Ilusate fotode pildistamiseks tuleb nüüd teoreetilised teadmised ja ostetud fototehnika kokku võta ja päriselt pildistama minna. Kui vahepeal aega üle jääb, tule siia ikka tagasi ja tuleta ülalolev jutt taas meelde. Kui aega on vähe, saad meeldetuletuseks kasutada allolevaid kokkuvõtvaid klausleid:

Objektiivi „fookuskaugus“ on vahemaa objektiivi optilisest keskteljest teravustamistasapinnani. Ühe ja sama objektiivi fookuskaugus ei muutu – ükskõik milliste kaamerate ette seda objektiivi ka ei keerata.

Praktilises fotograafias on fotograafid harjunud fookuskauguse tähise abil hindama objektiivi vaatenurka. Ehk seda, kui laia või kitsast fotot antud objektiiviga pildistada saab.

Objektiivi vaatenurk sõltub lisaks objektiivi fookuskaugusele ka konkreetse fotokaamera (mille ees seda objektiivi kasutatakse) pildisensori suurusest.

Objektiivi „fookuskaugus 35mm ekvivalendina“ ei tähista mitte fookuskaugust, vaid hoopis vaatenurka, väljendatuna täiskaadersensori keeles.

Kui näiteks 50mm objektiivi „fookuskaugus 35mm ekvivalendina“ on 75mm, siis tähendab see, et see objektiiv pildistab poolkaadersensoriga kaamera ees täpselt sama laia kadreeringuga pilte nagu 75mm objektiiv täiskaadersensoriga kaamera ees.

Mida väiksem on fotokaamera sensor, seda suurem on ekvivalentne fookuskaugus ehk seda väiksem on objektiivi vaateväli. Kui sul on vaja suurt suumi ehk pildistada kaugemal asuvaid objekte hästi lähedale, siis võiksid eelistada väiksema sensoriga kaameraid. Nagu näiteks poolkaadersensoriga kaamerad või hoopis kompaktkaamerad (supersuumid).

Mida suurem on fotokaamera sensor, seda suurem on objektiivi vaateväli. Kui sinu jaoks on oluline iga lisamillimeeter objektiivi lainurga asendis ehk soovid pildistada võimalikult laiu vaateid, siis võiksid eelistada pigem suurema sensoriga kaameraid. Nagu näiteks täis- või keskformaatkaamerad.

Fookuskauguse kordaja ehk äralõikefaktor (ingl. k. crop factor) võimaldab teisendada objektiivi fookuskauguse mõistetavamasse täiskaadersensori vaatenurga keelde. Ehk teisisõnu: Fookuskauguse kordaja abil leiad lihtsasti „fookuskauguse 35mm ekvivalendina“. Korruta lihtsalt objektiivi fookuskaugus läbi enda kaamera fookuskauguse kordajaga.

(4155)

The post Sensoritest ja fookuskaugustest appeared first on Photopointi ajaveeb.

Aktiivsusmonitor on suurepärane kaaslane igaühele, kes tunneb, et diivanil logeletud või kontoritoolis istutud tunnid kipuvad liialt pikale venima. Üks eeskujulik aktiivsusvõru loeb üles kõik päeva jooksul astutud sammud, kalkuleerib põletatud kalorid ning utsitab terve päeva vältel rohkem liikuma, kuid see pole kaugeltki kõik.. Aktiivsusmonitorid on jõudsalt võtnud enda kanda nii spordikellade kui nutikellade ülesandeid ning tänu sellele on erineva disaini ja funktsioonipagasiga aktiivsusmonitore turul niivõrd palju, et selle ainuõige leidmine võib üsna peadpööritavaks kogemuseks osutuda. Selleks, et enda randmele just Sinu vajadustele sobivaim kaaslane valida, tasub enda jaoks selgeks teha, millist võimekust aktiivsusmontorilt ootad, ning valiku tegemisel mõningaid pidepunkte silmas pidada.

Vähem on rohkem?

Trennihundile

Kui pelgalt sammude loendamisest jääb Sinu igapäevase aktiivsuse jälgimiseks väheks ja leiad end aeg-ajalt ka spordiklubist või jooksuradadelt, tasub vaadata juba priskema funktsioonipagasiga aktiivsusmonitoride poole.

Treeni oma südame taktis

Pulsimõõtmise oskus ei ole aktiivsusmonitoride maailmas enam mingi uudis ega imeasi – pea iga uus turule astuja oskab kas pulsivööga ühise keele leida või on varustatud integreeritud optilise pulsianduriga. See on agaramate trennisõprade jaoks vägagi teretulnud omadus, sest pulsi mõõtmise oskused tagavad täpsemad kalorikulu arvutused ning võimaluse efektiivselt pulsitsoonide järgi treenida.

^{Fitbit Charge 3}

24/7 pulsiinfot otse randmelt pakuvad näiteks Fitbiti esindajad Charge 3 ja Inspire HR kui ka Xiaomi Mi Band seeria ning Huawei Band 4 aktiivsusmonitorid. Neile, kes täpsuse arvelt kompromisse teha ei soovi, kuid siiski ka 24/7 pulsiinfot näha tahaks (näiteks oma puhkeasendi südamelöögisageduse jälgimiseks), on suurepärased kaaslased just sellised mudelid, mis ühilduvad ka välise pulsivööga: Polar A370, Polar Ignite ja Vantage seeria, Garmin Vivoactive 4, Forerunner 45 või Fenix 6.

GPSiga või GPSita – selles on küsimus

Kuigi paljud aktiivsusmonitorid oskavad kiirendusmõõtja poolt kokkukogutud sammude põhjal välja arvutada läbitud vahemaa, keskmise tempo jm näitajad, ei ole see piisavalt usaldusväärne info, et rahuldada jooksuradade vallutajaid või jalgrattaratsanikke, kes oma treeningute kohta detailset statistikat näha sooviksid. GPS-võimekusega kellad tagavad treeningu lõppedes täpse kilometraaži, tempo, keskmise kiiruse jm ning lisaks joonistavad läbitud marsruudi ka kaardile.

^{Polar Vantage M}

Integreeritud GPS-vastuvõtjaga isendid nagu Polar Vantage M, Garmin Fenix 6, Garmin Forerunner 45 on suuremas osas kõik rohkem spordikella nägu, kuid kõige traditsioonilisemat aktiivsusmonitori joont hoiab siin väike, aga tubli Garmin Vivosport. GPS-vastuvõtja korpuse sisse peitmine annab kellale reeglina kohe sportlikuma ilme, kui aga soovid eelkõige stiilset igapäevakaaslast, millega aeg-ajalt jooksu- või kõnnitrajektoore kaardile joonistada, tasub vaadata näiteks Fitbit Charge 3, Fibit Inspire HR või Xiaomi Mi Band poole, mis küll enda stiilse korpuse sisse GPS-vastuvõtjat ei mahuta, kuid suudavad tänu ühendatud GPS funktsioonile ühendatud nutitelefoniga tandemis sõita ning GPS info telefoni kaudu üles korjata.

Mida nutikam seda parem?

Kuigi tänaseks on kõik aktiivsusmonitorid üsna taibukad, on mõned siiski tõestanud end nutikamaks kui teised. Aktiivsusmonitoride turg on juba jõudsalt segunenud spordikelladega, pole siis imestada, et need ka nutikellade mängumaale trügivad. Kui Sinu jaoks on oluline olla nutimaailmaga pidevas ühenduses, tasub vaadata selliste aktiivsusmonitoride poole, mis on varustatud ka selgeltloetava ekraaniga. Nutitelefoni potsatavaid kõnesid, sõnumeid ja muid sotsiaalmeediateavitusi kuvavad enda ekraanil nii Fitbit Charge 3, Fitbit Inspire HR, ja Polar A370.

Kui vajad võru, mis lisaks nutiteavitustele ka muusika randmele tooks vaata Garmin Vivoactive 3 Music / Vivoactive 4 ja Fitbit Versa 2 nutikellade poole. Kusjuures lisaks muusika kuulamisele saab nende nutikate kelladega ka kontaktivabasid viipemakseid teha.

Ära eales hinda raamatut kaante järgi.. või siiski?

Kahtlemata saaks veelgi enam detailidesse laskuda, kuid vältimaks valiku veel keerulisemaks tegemist piirdume siinkohal nende viie pidepunktiga. Loodetavasti saad nendest suunise just Sinule sobiva aktiivsusmonitori leidmiseks. Pea meeles, et nii nagu fotomaailmas kehtib ütlus, et parim kaamera on see, mis on Sul kaasas, kehtib sama ka aktiivsusmonitoride kohta – riiulil tolmu kogudes ei saa loetud ükski samm. Soovid lihtsalt igapäevakaaslast sammude ja aktiivsuse mõõtmiseks? Vali tagasihoidlikuma funktsioonipagasiga võru (Su rahakott rõõmustab). Käid sageli kilomeetreid püüdmas või spordiklubis mõõtu võtmas? Vali GPS-võimekusega kell, mis oskab ka pulssi mõõta ning pakub erinevaid treeningrežiime. Kõige selle taustal pea meeles, et võru oleks ka mugav igapäevasel kandmisel.

• Kõik spordikellad ja aktiivsusmonitorid Photopointis »

(4223)

The post Kuidas valida aktiivsusmonitori? appeared first on Photopointi ajaveeb.