Turuseis ja -liider

Maailmas müüakse täna ca. 10 miljonit drooni aastas ning 3 aasta pärast prognoositakse selleks numbriks juba 30 miljonit. Droonimaailmas on üks suur turuliider – DJI.

Nende tooted on tippklassist ning tootevaliku segmendid on lastest absoluutse tipuni. Tootjaid on muidugi veel, aga suures pildis domineerib DJI enda toodete, tarkvara, kvaliteedi ja arenduskiirusega turgu ja seda ka Eestis. Minu andmetel peaks nende turuosa olema ülemaailmselt lausa 70+%.

DJI eelistamiseks on mitu põhjust – palju omanikke, know how’d, järelturgu, juppe, teenindusvõrke, kompetentsi. On veel Yuneec, Walkera, Hubsan jt, aga nende osakaal on siiski marginaalne.

Lühikokkuvõte allolevast:

Päris algajad ja lapsed

Tello (alates 107,99€).

Minu 8-aastasel pojal on just selline. Tello on algajale harjutamiseks paras, läheb katki või kaduma, pole ka väga kallis kadu ega tee kukkudes liialt kahju. DJI ise müüb seda, aga ei tooda, kuigi DJI elektroonikat on seal sees.

Kaamera ning üldine lennuvõimekus on tal selle hinna kohta täitsa tublid. Erinevus üliodavatest pisidroonidest on see, et ta on üsna stabiilne, oskab end ise paigal hoida (mitte GPS, aga optilised sensorid), koostekvaliteedilt korralik ja isegi kaamera on täitsa okei selle hinna kohta. Video on 720p ning elektroonilise stabiliseerimisega, see tähendab gimbal’it pole. Juhitakse nutitelefoni äpiga ja levi kuni 100m, üks aku kestab reaalselt ca 10 min, seega neid tasub paar tükki juurde võtta.

Kergetele hobistidele

DJI Spark (alates 499€)

Soovitaks sellist näiteks teiniealistele või neile, kellele piisab reisimisel muidu telefonikaamerast ega tassi eraldi kaamerat kaasa. See on järgmine samm päris pisikestest veidi tummisemate droonide suunas ja seda toodab DJI ise.

Hästi väike ja väle putukas, mis võiks olla täiskasvanud inimestele nö. miinimumiks, kui aegajalt reisidel midagi üles võtta või rabamatkale mälestuseks üks mõõde juurde anda. Kangematest mudelitest eristab eelkõige see, et video on 2-suunalise stabiliseerimisega (2-axis gimbal) ning kohati võib pilti kergeid jõnkse sisse visata – eriti tuules, aga siiski väga viisakas tulemus. Samuti ei tee ta RAW-faile, mis tõsisemale fotohuvilisele ei pruugi sobida.

Muidu aga hea asi selle raha eest ja tasub võtta puldiga versioon, siis saab kuni paar km levi ja oluliselt mugavam lennata. Kiirust arendab kuni 50km/h ning ühe akuga ligi 15 min, mistõttu ka siin tasuks 2 akut juurde võtta.

Tõsisem hobist, reisija, pulmad

DJI Mavic Air (alates 849€) ja DJI Mavic Pro Platinum (alates 1299€)

Hetkel kõige populaarsemad mudelid, mis on sobilikud nii tõsisemale harrastajale, reisisõbrale kui näiteks pulmafotograafile taevakaameraks. DJI Mavic Pro oli esimene DJI droon, mis oli kokkuklapitav ehk umbes kõrsikukarbi suurune. Kirjutasin sellest kunagi ka väikese ülevaate.

Käsi südamel – tegu on siiamaani mu isikliku lemmikdrooniga, kuna see on väike, vaikne (uued propid on 60% vaiksemad), väle ja stabiilne. Kaamera on sellise putuka kohta üllatavalt hea ja terav. Muidugi ei võrdle suurte sensoritega, eriti rasketes valgusoludes, aga no ega ei virise ka. Võtan tihtipeale oma Mavicu väikese õlakotiga kaasa, kui oma elektriskuutriga rändama lähen. Parim kaamera on see, mis on kaasas!

2018 kevadel tuli tema kõrvale veel väiksem mudel Air ehk Mavic Air, mis on üsna sarnane, aga veel väiksem, rohkemate põrkesensoritega (taga ka) ning oskab rohkem trikke teha. Põhimõtteliselt mahub shortside taskusse. Üllatuslikult on suurem Pro mudel veidi vaiksem ja mulle endale isiklikult midagi Pro pildijoonise juures meeldib rohkem, aga üldiselt üsna sarnased seadmed.

Need on ka ürituste, näiteks pulmade, jäädvustamiseks vast kõige sobivamad, kuna on kõige väiksemad, vaiksemad, segavad seetõttu võimalikult vähe ja on ka vähem ohtlikud, kui midagi juhtuma peaks. Kui sensor oleks suurem, saaks nendega juba ka tööd teha. Käivad kõlakad, et Mavicu-klassi tulebki varsti ka suurema sensoriga vend, mis kindlasti kajastub ka hinnasildil.

Soovitan võtta neist “fly more combo” versioonid – komplekt, kus on droon, pult, 3 akut, kott ja laadimise-huub, kuhu mitu akut laadima mahub.

Poolproff, kinnisvarakuulutused, pulm, ralli

DJI Phantom 4 Pro (alates 1699€)

Nüüd hakkame tõsisemaks minema. Poolprofi droon, mida kasutavad ka paljud kuulsad youtubberid. Tasub tähele panna, et mitte-“pro” ehk lihtsalt Phantom 4 ja ka kõik vanemad Phantomid mudelid (järelturul on neid palju liikumas) on hoopis teine kvaliteediklass – sensor on neil 4 väiksem.

Pro on juba selline riistapuu, millega paljud ka tööd teevad, eriti videomaastikul. Peamine erinevus on oluliselt suurem sensor – kui Mavicutel oli see 1/2.3 tolli, siis Phantom 4 Pro sensor on juba 1-tolline ehk mitu korda suurem. Samuti annab välja ca. 2x rohkem megapiksleid. Kujult on ta suurem ja kobakam, reisimiseks vähemsobiv. See droon on 1 samm enne kordades kallimaid profiseadmeid.

Professionaalne video ja foto

DJI Inspire 2 + Zenmuse X5S kaamera (alates 7100€)

Nüüd jõudsime sinna, kus on profid. See on ka minu kui fotograafi töövahendiks. MFT sensor, vahetatavad objektiivid, 360 kraadi pöörlev gimbal, kiirus üle 90km/h, RAW video võimekus. Selle drooni külge käivad erinevad kaamerad, hetkel Zenmuse X5S ja uuem Zenmuse X7.

Mul endal on kasutusel X5S, millega praegu kõik oma pildid teen. X7 on sealt samm veel edasi. Täna on need kaamerad keskmise peegelkaamera kvaliteediklassist. Ma ei jõua ära oodata, millal jõuame täiskaadrini – spekulatsioonid räägivad 2019. aasta lõpust.

Ise kasutan 15mm, 25mm ja 45mm objektiive, mille ekvivalent on x2. Kuna I2 kasutab 2 akut korraga, siis on tal eelmise mudeliga võrreldes oluliselt pikem lennuaeg ehk ca 20 minutit. Ise olen täna 5×2 akukomplekti peal, mis annab kokku umbes poolteist tundi lennuaega.

“Holly- ja Bollywood”

DJI Matrice

Edasi tulevad droonid, millega mul endal erilist kokkupuudet pole olnud. Lennumasinad, mis reeglina teenindavad suuri filmistuudioid või tehakse TV otseülekandeid ja peale käib näiteks RED või Arri kaamera ning võttepäeva hind on tuhandetes. Neid kasutab reeglina 2 inimest – üks kaameraoperaator, teine droonipiloot.

Kokkuvõtteks

Hetkel oleme veel faasis, kus droonide areng on küllaltki kiire. Tõsi, meil pole enam päris esimene kuum periood, nagu näiteks nutitelefonidel oli 2007-2010, kus iga uus mudel “võttis ahhetama”, vaid pigem sellele järgnev ajastu.

Uut tehnoloogiat tuleb jätkuvalt iga uue mudeliga ja seda ka ohutuse poolelt. Ohutus ongi üks peamisi, mida peaks drooninduses järgima.

• Ei maksa lennata kõrgusesse üle 150m
• Ei maksa lennata ilma lennuloata kohtades, kus see on nõutav
• Kindlasti ei tohi minna ligilähedalegi lennuväljadele
• Ära lenda üritustele rahvamasside peade kohale
• Hoia inimestest üldse eemale, propellerid on ohtlikud
• Common sense ennekõike

Soeta DJI droon mugavalt Photopointi veebikaubamajast ››

Photopoint on DJI droonide ametlik lennubaas ja pikaajaline partner Eestis!

Pildid: tootjad.

(2762)

The post Suur rivistus – droonide ostujuhis lastest proffideni appeared first on Photopointi ajaveeb.

Pildil loojangus Oia, Santorini

Miks droon reisil?

Ma ei hakka kirjutama reisikirja, vaid hoopis inspireerin inimesi mõtlema – äkki väike droon oleks ka sulle vahva reisikaaslane? Selle artikli illustreerimiseks ongi selle Kreeka purjereisi mõned kaadrid.

Asi selles, et mõned uuemad mudelid on juba nii pisikesed, et nad võtavad vähem ruumi kui näiteks peegelkaamerad. Ma ise tunnen, et loovtegevus nagu fotograafia on üks paremaid stressimaandajaid.

Samas annab see väike kaaslane nii palju uut perspektiivi, et sul endal jääb karp lahti, sõpradest rääkimata. Reisidel on tavapärased kaadrid, mis on tehtud kõik ühest kindlast kohad. Kindla peale mineku hot spot’id. Tallinnas näiteks Toompea vaateplatvormid. Droon annab sulle aga üsna vaba 3D ruumi linnulennult ja see ongi nii unikaalne võimalus tänapäeval. Droonipilt ei pea olema alati megakõrgelt ja -kaugelt, vahest on ka 10m juba midagi uut ning põnevat ning üks ei välista teist.

Pildil sama Oia, vastassuunal ja veidi varem

Milline on hea reisidroon?

Konkreetselt pean silmas kokkuvolditavat Dji Mavic Pro, mida ise kasutan (oh, mu lemmikdroon), aga ka veel pisem Dji Spark, mis on oma hinna ja kõige kohta üllatavalt asjalik. Peab vaid teadma, et Sparkil on 4K video asemel Full HD ja RAW toorfaile ka ta ei tee. Aga keskmisele hobikasutajale, kes ei aja taga viimast, ei noki oma pildifaile varahommikuni Photoshopis on see just täpselt paras.

Oia eemalt, tegu on vulkaani kaldeeraga

Mul on niisiis Dji Mavic Pro ja iga lend sellega on nauding. Reisimisel teeb mugavaks eriti asjaolu, et ta on väike ja vaikne. Oluliselt vaiksem kui “need valged, mida on kõik kohad täis”. Näiteks. Kasutan kolme akut, mis annavad tunni lennuaega. Piisav.

Väike 4K videojupp Oia loojangult.

Jalad on tal kokkuvolditavad ning mahub mu parka taskusse, olles umbes kõrsikukarbi suurune. Ka pult on kompaktne. Ning väikese harjutamise järel saab igaüks sellega hakkama. Tõsi, 100% alati peab olema ettevaatlik, sest nad ikka kukutatakse tihti alla ja seda peaaegu alati piloodi vea tõttu. Automaatika on neil aga täna juba päris hea ning üldiselt see alt ei vea ka. Esimesed katsetused mine tee suurel laial põllul. Rahulikult, mitu korda.

Autor suundumas Folegandrose loojangut jäädvustama.

Ise võtan reisile kaasa väikese National Geographic õlakoti. Seal sees on droon, väike hübriidkaamera ja mahub ka veepudel. Nii et ei tassi kaasa 15 kg kaaluvat kogumit peegelkaameraid ja droone, mis võtaks lihtsalt hetke nautimiselt nii palju fookust ära.

Folegandros, piltilus saareke Santorini lähedal.

Käime kiirelt peamised reeglid veel üle

Droon on lennumasin ja jagab õhuruumi lennukite, helikopterite ja teiste lennuseadmetega. Kõige olulisem on, et sa ei hakka lollusi tegema, nii et common sense.

1. Lenda maksimaalselt 150m kõrgusele, pigem vähem. Alates sealt on teiste lennumasinate õhuruum.
2. Hoia eemale lennujaamast mitu head kilomeetrit.
3. Hoia eemale suurtest inimmassidest, eriti nende pea kohal lendamisest.
4. Samuti stardi kusagilt rahulikust kohast ja püüa teisi mitte segada.
5. Tasub endast mitte liiga kaugele lennata, jälgida alati ka silmsidena drooni asukohta. Enamus õnnetusi on kuhugi otsalend, eriti külg ees või tagurdades, kui ekraanilt seda ei näe.
6. Guugelda enne reisisihtkohariigi droonireegleid. Üldiselt pole hullu ning ollakse laias laastus tolerantsed, aga näiteks Kuubal võib päris kehvasti minna ja ka Kanadasse on väga keeruline luba saada.

Need on kõige põhilisemad asjad.

Ilusaid reisielamusi!

Kirik Folegandrosel, kust avaneb võrratu vaade eelmise pildi loojangule, ka ilma droonita

Vaata ka autori varasemat artiklit Taist ning Kreekast:

• Droonifotograaf Kaupo Kalda: miks ja kuidas drooniga reisida ››

(1400)

The post Droonifotograaf Kaupo Kalda: DJI Mavic Pro drooniga reisil – purjetamas Santorinil appeared first on Photopointi ajaveeb.

See on Dji Mavic Pro drooniga tehtud ja suurendatud pildi fragment. Vasakul on näha lihtsalt 300% suumiga originaalpildi fragment. Keskel vana “Preserve details” ja paremal “Preserve details 2.0”, mida mõlemat rakendatud 300% ulatuses (upscale). Minu silmale ongi viimane meeldivam – vahe pole väga suur, aga on siiski täiesti olemas.

Originaalpilt täismõõdus, fragment on see väike saareke vasakul. Neil on seal Soomes mökkid igal pool, isegi sellel pisikesel.

Õhtune kojutulek. Soome saarestik on ikka nii kütkestav. Gumbo kant, Helsinkist veidi ida poole.

(462)

The post Photoshopi uus “Preserv details 2.0” aitab piltide suurendamisel paremat detaili hoida appeared first on Photopointi ajaveeb.

Droonifotos on reeglina vaja ilusat päikest või kuma, kui eesmärk pole just eriline süngem dramaatika, olukorra dokumenteerimine või otse alla tehnilisemad pildid. Või on nii jube kiire, et pole aega oodata.

Muidugi kõik valgusolud jagunevad veel tuhandeks detailiks, aga laias laastus:

1. Kuldne: päevane õhtupoolik-hommik – ilus soe õhtupoolik/hommik
2. Sinine: hilisõhtune öine – põhiline, mida teen, väga meeleolukas, defitsiitne
3. Keskpäevane: ongi keskpäevane, natuke kahvatum – seda kasutan pigem harvem
4. Muu: igasugused olukorrad, kus üks või teine kehvem valgus võib toimida.

1. KULDNE: PÄEVANE ÕHTUPOOLIK

Ilus madal soe päikesevalgus. See on 2-3h enne loojangut ja paar tundi peale päikesetõusu, suvel pikemalt, talvel lühemalt. Juunis kusagil kella 20-21 paiku, detsembris 14-15 kanti juba. Päike on madal, soe, varjud pikemad. Hea veel kui on vähe tuult ja natuke vines pilvi, mis teevad valguse pehmemaks ning pildi huvitavamaks. Miinus: liiga hiline õhtuvalgus võib jätta tänavad ja majadevahed juba varju.

Kuldsed näited pilvevinega:

2. SININE: HILISÕHTUNE ÖINE

Loojangukuma + linnatuled (linnaruumi pildistamise kontekstis), lühike 20 minutiline aeg enne täielikku ööd. Varjualades võimendub sinine toon, sooja annab kunstvalgus. Enimtellitud, aga kõige keerulisem, ohtlikum ja defitsiitsem. Vajab pikemat säri, seega minimaalset tuult, et ära ei väriseks. Seda on üsna harva.

Lisaks on pimedas lendamise riskid suuremad ning see tuleb ka isiklike õhtutundide arvelt. See valgus on siis, kui on olnud ametlik päikeseloojang (juunis 23 paiku, dets 15-16 kanti), sealt 15-30min edasi süttivad linnatuled ja siis saabki umbes 20-30min jooksul pildistada, kuniks on liiga pime. Hea, kui on loojangus värvi ja natuke pilvi. Mitterohelisel perioodil (sügis, kevad) peidab see “looduse räämas olekut” ka suht hästi.

Sinised näited, esimene talvel seejuures:

3. KESKPÄEVANE

Teravavõitu ja kahvatum päike, kasutan üsna vähe. Öeldakse, et keskpäeval maastikufotograaf magab (tutkit, töötleb hoopis). Siis on valgus teravam, emotsioonitum, varjud lühemad ning see on neist kolmest tavaliselt viimane valik.

Vahest on aga soov just lihtsa puhta päevase pildi järele ning siis ka täiesti kasutatav. Vahest tuleb lihtsalt ära kasutada harv päike, mis üleüldse looduselt antakse ning ikkagi minna, kui lähemad nädalad lubab pilvi. Midagi väga hullu aga ka pole, eriti kui kenasti töödelda ning kui pilvevine natuke toetab, teeb valguse pehmemaks. Talvepoole on keskpäevane päike ka suhteliselt madal kogu aeg tegelikult.

Keskpäevane toimiv näide:

4. SOMPUS ILM

Vahest toimib, sobib rohkem kunstipärasemasse niši. Tegelikult on kasutatavaid valguseid muidugi veel ja mõnikord on kasutatav ka sompus ilm, sõltub subjektist, olukorrast, eesmärgist, ka õnnest. Siia sobis pilvealune sügisene mahe valgus väga hästi, ei läinud liialt kontrasti ja loodus ise andis head värvi, mida järeltöötluses veel natuke aidata tuli. Samuti pole kaadris näha taevast, mis oli ühtlane kaame hall.

Sompus, taevata:

Sompus + kunstvalgus, talv:

KOKKUVÕTVALT

Fotograafia on peen mäng valguse ja kompositsiooniga. Nagu öeldud, mõjutavad valgust veel 1000 pisiasja ja alati ei saagi seda üht parimat ootama jääda – võib-olla antakse seda ainult kord-paar kuus, ole siis mihkel õiges kohas valmis selleks hetkeks, mis võib kesta näiteks tunnikese. Keegi ei maksa sul seda ootamist kinni. Näiteks 2016. aasta augustis mäletan vaid 3 õhtut, kus andis sinise valguse pilti teha. Muul ajal oli pilves ja/või tuuline. Seega tihti tuleb minna rohkem või vähem kompromissile, aga siiski püüda võimalikult hea tulemus saada. Tuimalt valimata toodad lihtsalt saasta.

Samuti on igal kuul erinev päikesekaar, päikese suund, kõrgus. See sätib ka vahest valgusevaliku – vastu päikest naljalt kinnisvara ei pildista. Septembris on valguse nurk hoopis teine kui juunis. Hea on vaadata valguse suunda ja kõrgust X kuupäeval lehelt suncalc.net.

Kui Sul on põnevaid kõrgelt pildistatud fotosid, siis esita need kindlasti Snap.ee pildipangas toimuvale DJI fotokonkursile – auhinnafondis on kolm drooni! Uuri lähemal ››

(893)

The post Droonifotograaf Kaupo Kalda: Pildistamise valgused näidetega – kuldne, sinine, keskpäevane appeared first on Photopointi ajaveeb.

Mavic mahub kokkuklapituna mu talvejope suurde taskusse. (Pilt: Dji)

Kust me tuleme

See, kuidas eelkõige turuliider Dji on teinud tootearendust, lastes iga mõne kuu tagant välja uusi tooteid ja mudeleid, on täiesti hämmastav. Pea iga mudeliga on kaasas innovatsiooni, häid üllatusi. Me oleme täna väga põnevas faasis, kus droonid arenevad kiirelt, nagu omal ajal arenesid nutitelefonid.

Kui ma oma esimesed droonid – Dji Phantom 2 Vision+ ja hiljem Phantom 3 Pro – kunagi hankisin, oli mulle meeldiv mõte, et see pole väga suur. Ma põhimõtteliselt adusin, et ei näe pikaajaliselt end suurt kobakat drooni kaasa vedamas. No selliseid nagu kanged mehed tol ajal ehitasid, enne “karbidroone” peamiselt. Seejärel tulid mul juba suuremad Inspire 1 ja täna Inspire 2 profidroonid, ka nemad on käe otsas kaasataritavad, ent siiski parajad kobakad. Reisile sellega juba naljalt ei lähe.

Mavic on minu töödroonist Inspire 2 kordades väiksem 

Phantomitega olen ka päris palju reisinud – Tais, Horvaatias, Kreekas jne ning alati on nad istunud mul käsipagasis või rolleril spetsiaalses seljakotis. Ikka sellises korralikus täistopitud koolikoti suuruses seljakotis. Alati pidi olema ekstra kott selleks kaasas.

Kannan tihtipeale Mavicut suure drooni nodiga samas kotis. Leia pildilt droon! 

Aga Mavicuga ei pea. Päriselt, see asi on erakordselt, peaaegu absurdselt väikene oma võimete kohta. Vähe sellest, et ta ise on väike, on väike ka pult. Umbes nagu need telekamängude puldid ja tema külge saad ekraaniks panna oma nutitelefoni, milles jookseb väga hea ja mitmekülgne Dji GO äpp.

See võiks olla ideaalne “lendav kompaktkaamera” keskmisele kasutajale, kes tahab oma elu mäletamisväärseid hetki huvitavamaks teha, aga ma ei välistaks korralikes valgusoludes isegi töötegemist sellega. Seda on mul mõned katsetused juba edukalt tõestanud.

Mavic kui lennumasin

Esimesed lennud tegin väikese skepsisega – asi on nii väike ja kerge, et kuidas see üldse õhus püsib ja kas tuuleke ära ei vii kohe esimesel päeval? Aga niipea kui selle asjanduse käima panin ja õhku tõstsin, kerkisid suunurgad üles ja on seal siiamaani. Tooksin välja 5 aspekti.

Esiteks on ta oluliselt vaiksem kui Phantom või Inspire, mistõttu näiteks pulmades vms sarnastes oludes on temaga tunduvalt mugavam toimetada – müratase pole enam võrreldav muruniidukiga. Samuti on sellega mõnus näiteks rabas pilte püüda, ei sega nii palju neid kes tulid rabasse loodusrahu otsima.

Teine, mis kohe köitis, oli erakordne stabiilsus. Algaja peaks muidugi jälgima, et seade leiaks vähemalt 8+ satelliiti, sest muidu läheb iga keskmine droon lihtsalt “hiina tagasi”, kui teda ei oska manuaalselt juhtida. Aga see, kuidas üks tükk high tech tehnikat su ees seisab kui õhku liimituna, on lihtsalt fenomenaalne. Suurema tuulega küll veidi tudiseb (ainult droon, mitte pilt), aga ikkagi stabiilne. Mu Inspire ujub oluliselt rohkem.

Kolmas on lennuomadused. Temaga on väga mõnus lennata, vastab juhtkangidele väga konkreetselt. Samuti on tal peal suurem kogus automaatprogramme. Üks lemmikuid on mul “Tripod mode”, mis teeb drooni hästi aeglaseks. Ükskõik palju kange väänad, liigub ta maksimaalselt aeglase kõnni tempos. Proovisin lennata aeglaselt läbi madalate puuvõrade – edukalt.

Kuna ta kuni umbes 5m kõrguseni suudab ka maapinna mustreid filmides paigal püsida, suudab ta end madalal hästi paigal hoida isegi GPS signaali kadudes, seda ka siseruumides. Siseruumides peab olema kindlasti ekstra ettevaatlik kõige elava läheduses, selleks on hea kasutada spetsiaalseid propellerikaitseid või lausa propellerivõrke, mis on ka neil olemas.

Teisest äärmusest vaadates – kiirust arendab ta sport mode’s koguni 65km/h, nii et väle kui põrguline. Siit jõuab ka ühe ohutuselemendini – esiotsas on tal põrkesensorid, mis leiavad üles vähegi nähtavad takistused ja peatavad drooni. Peab küll meelde jätma, et külgedel, taga ja üleval neid sensoreid ei ole, samuti lülitatakse nad välja kui sport mode on kasutusel.

Propellerikaitsed ja spetsiaalsed eriti lollikindlad kaitsevõrgud (Pilt: Dji)

Lennuautomaatikaid on tal terve rida, näiteks suudab ta sulle ise järele lennata ja neid tasub vaadata näiteks sellest videost. Ole ekstra ettevaatlik.

Neljandaks tooksin välja levi. Signaal on hea, proovisin põllul kuni 3km, video tuli HD ülekandena. Uskumatu, see pult on tõesti imeväike. Tänu sellele saan külma ilmaga ise soojas autos istudes teed lürpida ja rahulikult oma asja ajada, sest signaal levib lihtsalt nii hästi. Ma isegi ütleks, et autos on turvalisem, eriti kui sätid akna drooni suunda ja näed teda – sul on ekraanil varjus parem nähtavus, oled ise paigal, keegi ei tule juttu ajama, näpud ei lähe kangeks jne.

Viiendaks kõike eelnevat toetav aku kestvus. Kuigi aku on väike, on seade samas kerge ja masin lendab kusagil 25 minutit. See on täiesti piisav, et üks korralik sessioon ära teha.

Mavic kui kaamera

Mavicu kaamera on hästi väike ja tundub, et mis jama see küll toota suudab. Aga sensor sama suur mis Phantomitel ja see väike stabilisaator ehk gimbal on täiesti võimekas – video pilt on siidsujuv, fotod ei värise ära.

Klaas on terav kui põrguline, ma ei tea kuidas nad seda suutnud on. Fotokaamera annab välja 12 megapikslit, aga see on sisuliselt servast-serva terav. Phantom 3 puhul näiteks olid nurgad täiesti pehmed. Adobe toodetes on nüüd ka Mavicu läätse tugi sees. Mavic teeb kenasti DNG RAW toorfaile, muidugi ka jpg.

Mavicu klaas on nii terav, et iga peenike detail on selgelt välja joonistunud.

Tükk panoraamist

Aga et terava pildini jõuda, on sellel üks erinevus Phantomitest – teravustamiseks pead vajutama ekraanil vastavale kohale või kasutama puldil vastavat nuppu. Lisaks on tal nüüd automaatteravustamine ka peal, mis iga natukese aja tagant kaadri keskelt teravust otsib, aga video puhul ei pruugi see alati hea olla. Ise teravustan sõrmega ekraanil vastavas asukohas, aga määrasin ka puldi all parema C2 nupu ekraani keskele teravustama. Igatahes mul teravusega on asjad väga head.

Muidugi kui linn läheb pimedamaks, saabub sinine tund ja süttivad linnatuled, hakkab kaamera vahe näiteks 8x suurema sensoriga Inspire X5S kaameraga kiirelt venima, aga kuhugimaale on täitsa kasutatav. See on paratamatu tänu sensori suurusele, aga ka siin on edasiminekut võrreldes vanemate droonidega.

Siiski ta ka üllatab – vaadake kasvõi seda kaadrit Helsinkist. Superilus hetk, mille see kaamera sai ka vääriliselt kätte.

Kaunis õhtu Helsinkis, panoraam 4 kaadrist.

Üks lahe omadus veel – Mavic on vist ainus karbidroon, mis võimaldab püstipidi pildistamist ehk portrait mode. Keerabki kaamera 90 kraadi ja pildistad püsti nagu meister.

Mavicul on haruldane omadus teha ka püstikaadreid.

Ma ise pole eriti videomees, veel vähemasti, aga mõned klipid olen teinud prooviks ja pilt on väga kena siidine. Samuti saab automaatprogrammis panna peale “Cinema mode”, mis teeb liikumised eriti sujuvaks. 4K pilt ise aga on sujuv nagu National Geographicu videos. Muidugi pead teadma teatud asju ja vajadusel kasutama hallfiltreid säri aeglustamiseks, aga see on nii iga drooniga. Soovitan keerata natuke sharpen’it maha (-1), sest vaikimisi 0 asendis on pilt ületeravustatud isegi.

Kellegi vahva video Taimaalt

Üks väike kiiks ka

Et mu jutt ei mõjuks peaaegu ebausutava fanboy kiidulauluna (fänn ma muidugi olen), siis üks väike asi on ka, mis mind veidi segab, aga on üldiselt korrigeeritav. Nimelt on ta värvustasakaal vahest veidi paigast ära. Ma pole muidugi suvel seda riistapuud saanud veel proovida, aga talvised kaadrid on kaamerast tulles tiba rohekad. Selle saab küll järeltöötluses kiirelt korda teha, aga selline eripära tal on automaatset valgebalanssi kasutades. Video puhul oleks mõistlik ilmselt manuaalset valgetasakaalu (White Balance) eelistada. Loodetavasti tehakse see asi tulevase firmware uuendusega paremaks.

Kokkuvõte ja kellele Mavic sobib

Mavic on väga hea hinna kvaliteedi suhtega kompaktdroon, minu väike lemmik. Soovitaksin seda igaühele, kes mõtleb, et tahaks ka mugavat lendavat kaamerat. Pisike ja portatiivne, võimekas lennumasin, nii väikese asja kohta üllatavalt hea kaameraga. Minul on ta kasutusel nii lõbu kui vahest töö tõttu, ka kohtades kus suure kolakaga ei julgekski lennata. Selge see, et iga hea pilt vajab ka hoolikat järeltöötlust ning see ei erine kuidagi teistest kaameratest.

Soovitan combo võtta, sellel on kaasas vajalikke asju – 3 akut (ca tund lennuaega kokku), akude laadimise hub, autolaadija, kott jms.

DJI Mavic Pro Fly More Combo sisu (Pilt: DJI)

See sobib harrastajale, pulmafotograafile väikese lisanüansi andmiseks, samuti reisijale, matkajale. Minusugusele ka, kes ma teen droonipilte tööna ja hobina (sest see on nii äge!). Ta on mul kasutusel ka siis, kus ta on lihtsalt sul autos kaasas õigel hetkel. Kõige parem kaamera on see, mis on kaasas.

Minu järgmine artikkel Mavicu teemal tuleb ilmselt kevadiselt purjekareisilt Kreekasse, kui liigume mööda saari Ateenast Santorinile. Ei jõua ära oodata, et selle imeputukaga vahvaid mälestusi talletada ja neid ka lugejatega jagada.

Lõpetuseks panen siia ühe maailma kuulsaima Youtube staari Casey Neistati video sellest, kuidas ta Mavicu sai. Ma pole teda vist ühestki asjast nii vaimustatuna näinud. Tõsi, ta tegi testid ilma teravustamata, mistõttu need läksid veidi nässu, aga see polegi selles klipis peamine.

(2603)

The post Droonifotograaf Kaupo Kalda: Dji Mavic Pro – kompaktne igamehedroon, mida on ammu oodatud appeared first on Photopointi ajaveeb.

Ütleme nii, et müraprobleem näiteks minu Dji Inspire 1 ja Zenmuse X5 puhul on oluliselt väiksem kui Phantom-seerial, sest X5 sensor on 800% suurem, aga probleem on ta rohkem või vähem ikka ning üks nipp aitab ikkagi. Ka peeglite puhul, kuna hämarapiltidele ei saa ju panna 10sek säri, sest meie droonike ripub ju õhus, mitte kolmjalal ning tumealadesse lööb müra sisse ka seal. Selles artiklis vaatame mõnda praktilist lihtsat nippi, kuidas seda müra järeltöötluses vähendada.

Artikli autor, droonifotograaf Kaupo Kalda on üks žüriiliikmetest käimasoleval DJI fotokonkursil “Kõrgelt” 2016. Fotode esitamise aeg konkursile lõpeb juba 7. augustil. Konkursi auhindadeks on DJI droonid. Kui sul on ilusaid kõrgelt tehtud fotosid, siis esita need konkursile snap.ee pildipangas.

 

1. ISO

Esimene on muidugi klassikaline tüüpsoovitus, mitte niiväga nipp, et juba algmaterjal saada võimalikult puhas. Kui vähegi võimalik, pildista alati ISO 100. Tee kasvõi igaks juhuks mitu pilti, kui kardad, et äkki väriseb uduseks. Ma pildistan ise alati ISO 100 päeval ja hämaras püüan mitte minna üle ISO 200. See juba annab märkimisväärselt madalama mürataseme algmaterjalis.

2. Tumealade väljatoomine

Kuna väikeste sensorite dünaamikaulatus on väike, tekib suur ahvatlus tumealasid jõuliselt heledamaks teha, lükates “Shadow” heebel põhja, tihti “Blacks” ka veel otsa. Ma ise olen ka selles osas tugev patustaja, viimasel ajal vähem. Elukestev õpe.

Selle peale tekib nn HDR’ilik efekt, mis reeglina polegi teab mis ilus, vaid pilt läheb liiga pläsaks ära. Ja mis selle artikli konteksti puudutab – tumealadest tuleb väga intensiivne müra. Julgustan jätma kontraste alles ning vähem tumealasid üles forsseerima, saad silmale meeldivama loomulikuma pildi ning ka müratase on väiksem.

3. Nutikas teravustamine

Nüüd on aga nipiaeg. Eelduseks on, et pildistad RAW / DNG formaadis. Ma ise kasutan Adobe Camera RAW converterit fotode töötlemiseks, aga samamoodi peaks see käima ka Lightroomi peal.

Droonipildid on üldiselt peenikese detailiga, samas pildid ise pole megateravad otse kaamerast tulles, sest klaasid ja resod on nagu nad on. Seejärel pannakse RAW töötlemisel peale mõnuga teravust, tihti sikutatakse heeblit 50-100 peale. Mina teen seda ka. Peegli piltide puhul ka.

AGA siit sünnibki müraprobleemi võimendus – teravustamine toob müra tunduvalt rohkem välja ning eriti suurtel pindadel lööb müra hästi välja, a la taevas, vesi jms. Kui nüüd omakorda kukud müravähendust lisama, sööb see detaili pläsaks, kuigi taevalt ja veelt saad müra vähemaks. Nokk kinni, saba lahti.

NIPP: kui teravustad, määra “Amount” näiteks 75, nagu ikka. Sellega teravustad kogu pilti otsast otsani. Aga leia üles heebel “Masking” ning sikuta see näiteks 50 peale. Maskingu abil teravustad lõpuks ainult neid alasid, kus on mida teravustada – peened objektid, majad, puud jms detailid. Taevas ja meri jms suured siledamad pildid jäävad sedasi sisuliselt puutumata. Sellega saabki luua suure erinevuse, kuidas müraga ümber käia ning seda vähemsegavana hoida.

Muidugi pole müra ka mingi uskumatu möödapääsmatu maailmakatasftoof-probleem ning tihti võimendatakse sellest rääkides asju üle, aga üldiselt on pilt ikka sümpaatsem, detail parem ja endal ka tunne mõnusam, kui pilt ses suhtes puhtam on.

Näitena 100% peale sissesuurendatud pilt, mis tehtud rasketes hämaraoludes suurte kontrastidega, kus hulgaliselt aidatud järele hele-tumealasid jms. Vasakul on teravustamine maskiga, paremal ilma maskita. Peamine erinevus lööb välja taevas/merel, aga detailalad majade/puudega on suht sama detailiga.

Ja sama lähemalt – vasakul maskiga, paremal ilma, mõlemal täpselt sama teravustamine.

Artikli autor, droonifotograaf Kaupo Kalda on üks žüriiliikmetest käimasoleval DJI fotokonkursil “Kõrgelt” 2016. Fotode esitamise aeg konkursile lõpeb juba 7. augustil. Konkursi auhindadeks on DJI droonid. Kui sul on ilusaid kõrgelt tehtud fotosid, siis esita need konkursile snap.ee pildipangas.

(1351)

The post Droonifotograaf Kaupo Kalda: 3 nippi, kuidas teha ja teravustada pilti nii, et ei tõuseks müratase appeared first on Photopointi ajaveeb.

Teed näiteks 3 või 5 särikahvli, kus ta siis teeb automaatselt 3 või 5 pilti ühe vajutusega, erineva säritusega. Näiteks sellel testpildil oli väga terav loojanguvalgus vs tume pilvelõhkuja fassaad. Rasked valgusolud ka suurele sensorile.

Tulemus allpool. Visuaalselt sarnase sai tegelikult ka ühe pildiga, aga tumealade müratase on tunduvalt madalam ja taevas ega tänavavalgustuses pole ühtegi läbipõlenud kohta.

See annab minu hinnangul 4 asja:

1. MÖÖDASÄRITAMINE. Esiteks aitab see eksimusi ära hoida või leevendada, kui mööda säristad kogemata (näiteks põleb taevas mõnest kohast läbi) ning saad mitme pildi vahelt valida parima.
2. HDR. Teiseks annab see teha HDR (aga mitte esteetiliselt koledat vaid sellist, kus hdr pole tajutav) ehk laiendada valgusdünaamika ulatust. Kuna Photoshop / Lightroom võimaldavad teha HDR blendimist juba RAW/DNG tasandil, on see päris mugav kogu järeltöötluse protsessis. Kusjuures ma olen kasutanud tihti ka vaid kahe pareminisäristatud pildi blendimist, mis juba stopijagu dünaamikat suurendab.
3. UDUSED KAADRID. Kolmandaks: kuna iga pildiga on kasutusel erineva pikkusega säriaeg, annab see suurenenud võimaluse, et kui mõni kaader oli liiga pika säriga ja värises uduseks, siis lühema säriga tumedam (küll mürasem) kaader on vähemasti terav.
4. MÜRA. Neljandaks vähendab see müra. Kuna müra on igal pildil erineva “paigutusega”, siis pilte kokku blendides läheb müratase vähemaks.

Särikahvel ei pruugi alati asja paremaks teha, aga on üks viise, kuidas laiendada võimalusi ja katsetada. Ma ise kriitilistes oludes teen tihti särikahvli pildid kasvõi igaks juhuks ning kui pole vaja, saan üleliigsed failid pärast kustutada.

Dji Go äpis leiad särikahvli kaamera seadetest AEB alt (kuvatõmmis allolevast videost):

Sellest videost saad vaadata, kuidas särikahvlit Dji Go äpis teha ja Lightroomis või Photoshopis pildid HDR’ks kokku panna:

(1345)

The post Droonifotograaf Kaupo Kalda: droonifotod ja särikahvel – 4 põhjust, näidised ja video appeared first on Photopointi ajaveeb.

Saime koos fotograaf Martin Dremljugaga Photopointilt testimiseks ühe esimese tuliuue Dji Phantom 4 drooni demomudeli Eestis. Me ei keskendu selle uutele iselendamise võimetele ja kõigele muule ägedale, mis sellest droonist teeb väga hea drooni, vaid proovime reaalselt pilti teha. Droon kui lendav kaamera.

Phantom 4 üllatas positiivselt kohe alguses. Niipea, kui see mulle testimiseks üle anti, märkasin kui kompaktne ja äge on selle kaasasolev kohvrike. Tõesti sama suur seade selle sees? Ongi! Sellist karpi on lust autos või ka lennukis kaasa vedada, tõeliselt väike.
Järgmine “pauk” tuli kohvrikest avades – see on üks parima koostekvaliteediga elektroonikatooteid, mida näinud olen. Päriselt. Lisaks näeb ilus välja. Kõik on hästipuhastatavast läikivast materjalist, iga pisemgi detail on disainitud, aku nupu valgusjoone paksuseni välja. Disainifännina on seda võimatu mitte märgata,  nii et esimene emotsioon on kõik super, toode tundub väga viimistletud ja “täiskasvanud”.

Fotokatsetus – paneme täiega

Kasutan töö tegemiseks ise suuremat professionaalset drooni Dji Inspire 1 koos Zenmuse X5 kaameraga. Minu öised linnapanoraamid on päris palju positiivset vastukaja toonud ning sellest inspireerituna mõtlesin testida ka Phantom 4 äärmusoludes – mida ma suudan sellest masinast välja pigistada hämaras? Hämarus on olukord, kus iga kaamera tehniline võimekus piiri peale pannakse.

Läksime koos Martiniga Maakri kanti. Mul on olemas lennuluba, lennutorn annab kõne peale kenasti stardiloa. Droon käitus igas mõttes eeskujulikult, kohati viskas veidi vibrasid ülekandevideosse, aga panen selle kas linnamüra/-signaalide või varajase toote arvele. Suures pildis töötas kõik suurepäraselt.

Vahepeale tuleb mainida, et kaugelt üle 20 minuti kestev aku on ikka meeletult mugav, just võrreldes mu suure drooni ca 12 minutiga. Kasuliku aja, kus reaalselt pilditegemine käib, vahe on eriti suur, sest Inspire puhul pean vahepeal tagasi tulema, maanduma, akut vahetama, käivitama ja ootama, startima, pildikohta naasma. Kadedaks teeb.

Taevas on kontrastne, teravapoolne loojang, mis seab kaamerale eriti raske ülesande – pimealad, tänavavalgustus ja erk loojangutaevas. Hea küll, teeme panoraame ja mõned HDR klõpsud. Proovime pikka säri. Pildid tehtud, droon maas, vaatame tulemusi kohapeal läpakas. Tulemus on ikka päris hea, me räägime ju hämarapiltidest, kus sensorist pigistatakse maksimum välja. Detail on päris terav ja müratase mõistlik, tundub kindlasti parem kui eelmisel mudelil. Märkasin äpis vaikimisi sisselülitatud funktsiooni “3D noise reduction” ja kahtlustan seda, sest sensor peaks sama olema mis eelmisel mudelil.

Ka objektiiv on selgelt teravam, eriti nurkades, mis oli Phantom 3 peamisi nõrkusi minu jaoks.

Panoraam Maakrist (5 kaadrit), veidi kehv kadreering küll, mis viib lainurga tõttu tee kummi. ISO 400, säri 1/6s, ava 2.8

HDR 5 kaadrist.  ISO 400, säri 1/15s, ava 2.8

Pikk säri. Uskumatu stabiilsus. Tuult oli küll ka vähe, aga ikkagi.  ISO 100, säri 2,5s, ava 2.8

Kokkuvõtvalt

Nii et minu poolt igal juhul thumbs up, selgelt parim Phantom, mis eales tehtud. Kasutan ka ise Phantom-seeria droone, tagavaramasinana ja reisimisel. Kui mul täna oleks backup’i vaja, siis ei kõhkleks küll, aga kuna vajan Phantomit oma töö kõrvalt umbes 2x aastas, siis päris iga aasta seda uuendada ei raatsi.

P4 on väga hea droon ja kaamera. Selge see, et peegelkaamera päris pole, aga polegi vaja. On kompaktsus, on funktsionaalsus, mugavus, kvaliteet ja päris hea pildikvaliteet nii väikese asjanduse kohta.

On hea näha, et Phantom-seeria ja üldse droonindus on veel kiires arengufaasis, olgu see siis üldine areng kogu sektoril või detaili minnes innovaatika a la põrkumist ärahoidvad sensorid, iga mudel on täna kindlasti tuntav edasihüpe. See on võrreldav nutitelefonide esimeste aastatega, kus iga uus mudel võttis heas mõttes ööune ära. Kindlasti on DJI Phantom 4 puhul tegu suurepärase drooniga ka algajale, just kokkupõrget vältida aitavate sensorite tõttu, aga ka näiteks vanemate mudelite omanikele uuenduseks.

Portree- ja pressifotograaf Martin Dremljuga kommentaar

Minu kui tavafotograafi jaoks avas droonimaailm täiesti uue perspektiivi. Kui siiani olen harjunud pilte tegema väga ühtses kõrguses, siis drooniga on võimalik leida täiesti uusi nurki. Otsida kompositsioone, mida tavafotograafiast ei leia. Kuid ühtlasi toob esile ka sinu tugevamad küljed, sest mida kõrgemale tõuseb kaamera seda keerulisemaks muutuvad valgustingimused.

Droonid on enamjaolt mõeldud pildistamaks arhitektuuri, maastikku ning loodust, kuid kindlasti annab see uue nurga ka portree, pulma, moe või lavastuse pildistamisel. Aerofotondusega  saab viia pildistamise täiesti teistesse kõrgustesse.

Fotod: Kaupo Kalda ja Martin Dremljuga

(2712)

The post Droonifotograaf Kaupo Kalda: panime uue Dji Phantom 4 proovile appeared first on Photopointi ajaveeb.

Kui ma eelmisel aastal sombuse talvega sisuliselt drooni ei lennutanud, siis tänavu olen seda teinud üsna palju, enamasti küll tellimustöödena. Selle käigus olen tasapisi õppinud külmaga lendamist mõistma, hankinud natuke varustust. Kõik kindlasti veel ei tea, aga jagan seda mida tean.

Üldiselt külmaga lennata saab, lendasin mina ja ka paljud teised -18’C juures ka. Sellega kaasneb aga hulga “sümptomeid”, millest enamus on “ravitavad”.

Isekülmetamine

Foto: didriksons.com

Kere. Esiteks hankisin Didriksonsi parka, pika jope. Hawaii Expressist. See oli küll ca 300€ mälu järgi, aga see on pikaajaline asi. Võibolla 10 aastat. Jope on tõesti uskumatult soe võrreldes tavalise sulejope või mantliga.

Jalad. Kui jalad on külmad, siis on kogu kere külm. Hästi soojad saapad on muidugi üks võimalus. Aga kas teadsite, et on olemas ka akudega töötavad soojendusega sisetallad (otsi “heated insoles”)? Puldiga. Või äpiga. Lahe. Mul on umbes sellised, puldiga ja need peaks hoidma päkad 4-5 tundi ca 40-kraadises soojas.

Laetakse USB kaabliga. Kuna praegu pole suurt külma olnud, siis pole veel testinud, aga kodus töötas. Need saab parajaks lõigata, aga natuke peab ruumi saapas olema, sest nad on tallast ca 1 cm paksused.

Sõrmed. Siin on erinevaid variante. Kui pole megapakane, siis mul on üsna õhukesed villased nutikindad mis on piisavalt õhukesed, et suudad drooniäpis nuppudele pihta saada, aga liiga õhukesed, kui on -20’C. Siis kasutan paksemaid nahkkindaid, mille mökerdasin kokku Nanotips möglaga (must küünelakilaadne vedelik) ning mis tegid mu nahkkinnaste sõrmeotstest nutitundlikud.

Lisaks on olemas ka soojad muhvid drooni pultidele. Ma ühe tellisin endale, aga kahjuks Dji pult sinna sisse siiski ei mahtunud. Tean, et mitmed profid Eestis ja eriti Soomes kasutavad muhve.

Ning lõpuks jalas suusapüksid, all meriinovillane soe pesu. Kah Hawaii Expressist hangitud.

Droon ja vibra

Vähemasti Dji Phantom ja Inspire 1 hakkavad suure külmaga vibreerima ning see kandub kaamerasse, mistõttu pildid lähevad uduseks. Seda näed kohe sellest, et kui droon hõljub su ees, siis kaamera tudiseb kõvasti.

Arvasin, et sellega peabki leppima, et droon läheb jäigaks vms, aga ei pea. Tuleb välja, et peab muutma “Gain” seadeid äpi seadete kaudu, 100 pealt 80-90 peale, välja arvatud “vertical”.

Siiski võid täheldada, et pikemaajaliselt võib kaamera/gimbal siiski natuke trikitama kukkuda, ilmselt optika ja liikuvad osad lähevad “kangeks”.

Droon ja akud

Jällegi räägin Dji toodete kogemusest. Esiteks DJI droonid ei kipu lendama kui akud on alla teatud temperatuuri. Juba alla 15’C hakkab äpp hädaldama, aga mingist temperatuurist alates keeldub droon käivitumast. See on selleks, et ei juhtuks halvimat, kus aku lõpetab külmumise tõttu lennu ajal töötamise. Dji on seda tarkvaralist piirangut just viimasel ajal tõhustanud, lisaks keerab ta külmaga drooni “tuimemaks”, et liigselt akule ei hakkaks ja pinge ei kukuks alla kriitilise. Aku peab soojaks minema käimise ajal, et toimiks vajalik protsess.

Seega hoia akud soojas. Mina hoian tihti automootori käimas, et akud salongis püsiksid soojad. Kui autot pole lähedal, siis pakin nad oma fotokotti kanga vms. Lühiajaliselt see toimib. Lisaks kasutan spetsiaalseid pehmeid soojenduskleepse oma Inspire drooni akudel. Phantomi puhul pole neid vaja eriti, kuna aku on suletud korpuses, Inspire akud on aga vastu õhku. See hoiab ära selle, et aku liigselt jahtub ja külmumise tõttu end näiteks lausa välja lülitab (see oht on ka).

Arvesta ka, et külmaga on akude kestvus väiksem, lennuaega vähem. Paarkümmend % vast.

Muide just tulin selle peale, et ülalmainitud akudega sisetallad vastu drooni asetatuna ja keeratud millegi sooja sisse võiksid anda ka arvestatava vastupidavuse, kui enne lendu akud muidu jahtuma kipuvad. Hea mõte.

Droon, niiskus, jää

Eestis on juhtunud olukord, kus droonilennutaja läks lendu natuke üle 0-kraadisel temperatuuril niiskes rabas ning droon kukkus alla, sest samal ajal temperatuur langes alla nulli ja propelleritele tekkisid rohked jääkristallid, mis võtsid neilt ära kandevõime.

See võib nulli lähedal juhtuda ka niisama, kuna kiiresti liikuv õhk propellerite ümber hõreneb ja jahtub. Õnneks maandus koper laperdades rabajärve jääkihil ning osaliselt sai kannatada nii kaamera kui droon.

Loo moraal on: ole ekstra ettevaatlik 0-kraadi lähedastes tingimustes, kus on palju niiskust, mis võib kohe jäätuma hakata. Näiteks udu mere kohal külmaga. Siis võib ära kaduda kandevõime. Lenda ettevaatlikult ja ära roni kaugele. Väidetavalt on olemas ka mingi sprei või õlilaadne vedelik, millega propellereid määritakse, aga mul pole selle kohta täpsemat infot.

Mobiiltelefon

See pole küll vist kõigi telefonide probleem, aga iPhone nutitelefonid oma alumiiniumist korpuses kipuvad käredama pakasega veerandtunniga pildi taskusse panema. Aku lihtsalt läheb nii külmaks, et kaitsemehhanism lülitab telefoni välja. See ei ole meeldiv, kui sul droon õhus on ja ekraanilt seda juhtida püüad. Kusjuures hiljem soojenedes ärkab telefon jälle üles ning aku polegi tühi.

Selle mure vastu on mul seksikas telefonimuhv. Ma pole kestvustesti teinud veel, aga kindlasti pikeneb oluliselt vastupidavus külmale. Hoiatan, eriti meesterahvaid, et sellise “kristallide ja südametega” muhviga ringikäimine tekitab nokkivaid küsimusi :)

Lõpetuseks tasub ka seda klippi vaadata:

(1670)

The post Droonifotograaf Kaupo Kalda: droonilennutamine külmaga – varustus ja nipid appeared first on Photopointi ajaveeb.

Hübriidkaamerad on maailmas tegemas võidukäiku, sest on tihti oluliselt kompaktsemad, samas vahetatavate objektiiviga ning reeglina suure sensoriga. Minu põhikirg on küll droonifotode tegemine, aga meeldib ka maapinnal jalutamas käia ja avastasin hiljuti, kui mugav on pisike hübriidkaamera oma jalutuskäikudele ja reisidele kaasa võtta.

Konkreetsel juhul kasutan Panasonic Lumix GM1 hübriidkaamerat, mis on imeväike, kaardipaki suurune, Micro Four Thirds standardile vastava suure sensori ja vahetatavate objektiividega. Selle uuem sõsarmudel on näiteks Panasonic Lumix GM5, soodsam ja lihtsam versioon aga Panasonic Lumix GF7.

Panasonic Lumix GM1 kaamera kõrval on (vasakult) Olympuse 45mm f/1.8 fiksobjektiiv ja Panasonicu 12-32mm komplektobjektiiv

Mis eriti hea – selle Panasonicu hübriidkaamera ette saan kinnitada samu objektiive, nagu enda drooni  DJI Inspire 1 Pro Zenmuse X5 kaamera ette. Nõelteravad Olympus 25mm ja 45mm fiksobjektiivid olid mul olemas enne hübriidkaamera ostmist.

Mina hämmastas tõsiselt väikese kaamera suutlikkus – hämaras vanalinnas sai pilte teha käest, statiivita ja pildid on teravad, seda ka kaasasoleva kit 12-32mm objektiiviga (ekvivalent 24-64mm). Muidugi on fotodel kõrge ISO tõttu teatav müratase, aga see ei sega sugugi ning pildid on nauditavad, artistlikud. Pilditase ekstreemsetes valgusoludes võrreldes kompaktkaameratega, millel on tavaliselt umbes 8x väiksem sensor, on tohutu.

Lisades siia RAW formaadi kasutusvõimaluse ja mõnusa fototöötluse, saab efektseid pilte ka rasketes oludes. Samuti vedas kaamera hästi välja jõulupildid tubastes hämarustes, nii välguga kui välguta tegi kaamera väga häid tulemusi.

Kuna kaamera on pisike ja kerge (paarsada grammi), on sellega ka tänaval mõnus jalutada: ripub kõhul, jope all ning pilti tehes ei vaadata sind privaatsustrikkuvalt, mis on tihti emotsioon peegelkaamerat kasutades vaid kui “suvalist turisti, kes klõpsib mingi pisiasjaga”. Samas on nende kaamerate pildikvaliteet võrreldav laiatarbepeeglitega, mille hinnaklass on 1000€ kanti.

Kõik allolevad fotod pildistasin sellesama Panasonicu hübriidkaameraga üheainsa jalutuskäigu jooksul:

Jätkan oma fotojalutuskäikude jagamist ning neid albumeid hakkab ajas juurde tekkima minu veebilehele – kausta “Fotojalutused”.

(2411)

The post Droonifotograaf Kaupo Kalda: hübriidkaamera on mugav ja kvaliteetne sõber jalutuskäikudel appeared first on Photopointi ajaveeb.