See seadis mind olukorda, kus sain testida kõige värskemat tehnikat ning võrrelda, kas ja kui palju on Fujifilm vahepeal arenenud. Tehnika sattus mu kätte hästi ajastatuna kuna üsna pea oli võimalus X-H1 kasutada Hollandis Zandvoorti võidusõidu rajal, kuhu oli kohale toodud paar Mercedes Benz muuseumi eksponaati.

Kuna olin juba eelnevalt Fujifilm’i filosoofiaga tuttav, siis kaamerat kätte võttes sai pildistamist alustada vaata et kohe. Üks esimestest ja ainukestest harjumist nõudvatest asjadest oli pehme päästik.

Mis meeldis:

• Tohutult suur, ere ja kvaliteetne ning täpne ja kiire (kõik võimalikes ülivõrretes) pildiotsija.

• Nagu kätte valatud – koos vertikaalse gripiga on tegu ühe väga hästi “istuva” kaameraga. Tohutult hea ja mugav on sellega päev läbi ringi joosta.

• Joysticki sai intuitiivselt omaks võetud ning leidis kindlasti rohkem kasutust, kui puuteekraan.

• Horisontaal (ja nüüd ka vertikaal) suunas artikuleeriv tagumine ekraan – alati abiks in your “highs and lows”.

• Ülemine ekraan – just täpselt see, mis veel Fuji füüsiliste indikaatorite kõrvalt puudu oli: ressursside nagu aku ja mälu hetkeseis.

• Pole küll videoga eelnevalt rinda pistnud aga need 120 kaadrised kaamerast väljuvad klipid on võrratud – tekkis tahest tahtmata tunne, et peaks isegi video üles võtma. Ja eks see IBIS aitas ka mu värisevate käte eest nii videos, kui ka hämaras pildistades.

Mis ei meeldinud:

• “Q” nuppu asukoht on täitsa vale, sest kui kõige muuga harjus, siis selle asukoht testinädala jooksul mu mällu ei jõudnud. Üpris tüütu, kuna nupp on kasutuses pidevalt.

• Ilma vertikaal gripita muutus kaamera ergonoomika tohutult. Osa käelabast kippus kaamera kerest üle serva jääma ning kaotas enda üleüldise tasakaalu – see kaamera peaks eksisteerima koos gripiga!

• Kuvades pilte – läks kaamera pidevalt tagasi “shooting mode’i” – mis osutus tõeliselt tüütuks – oli juhuseid, kus galerii nuppu pidi muljuma kordi enne kui see avatuks jäi. .

• Üllataval kombel ei leidnud kasutust puuteekraan – võib-olla oleks see harjumus tekkinud pikema aja peale. Mõte on iseenesest hea, et fookust ekraanilt määrata, kuid minu jaoks kippus see pigem segavaks faktoriks, kui taaskord olin fookusala ninaga ära nihkunud.

Võtame kokku:

Kindlasti tuli Fujifilm X-H1 hübriidkaamera Photopointile tagasi anda raske südamega. Ja alles vana kaamerat kätte võttes tõdesin, et areng on ikka olnud tohutu.

Olles eelnevalt väga rahul Fujifilm X-T10 pildiotsijaga, siis nüüd oli tunne nagu piiluks läbi lukuaugu. Ka käes on nüüd raske enda vanurit tõsiselt võtta – Fujifilm X-H1 koos enda vertikaalse gripiga on tõsine tööloom, millega saab suurema vaevata päev otsa pildistada. Hea meel on näha ja kogeda, kui palju Fujifilm kuulab oma kasutajaid uute toodete loomisel.

Ingmari tööde ja tegemiste saad tutvuda ning ennast kursis hoida tema Instagram’i lehel või veebilehel ingmarbtker.com

Uuri lisaks:

• Karbist välja: Fujifilm X-H1 hübriidkaamera ››
• Arbo Rae: kuidas maastikufotograaf Fujifilm X-H1 hübriidkaamera abil oma piire avardas ››
• Fotograaf Andres Paabos: Fujifilm X-H1 hübriidkaamera ülevaade ››
• Fotograaf Martin Dremljuga: Hüvasti Canon, tere tulemast Fujifilm X-H1 ››
• Fotograaf Martin Dremljuga: Fujifilm X-H1 on hübriidkaamera, mis lummab esimesest hetkest ››

(547)

The post Fujifilm X-H1 hübriidkaameraga pildistamas Hollandis Mercedes Benzi iludusi appeared first on Photopointi ajaveeb.