Tekst ja fotod: Sven Začek

Fotograafia algab valgusest. Olenemata kaamera mudelist, objektiivi pikkusest ega ka filmi või digisensori tundlikkusest teeb pildi eelkõige ikkagi valgus. Kui pole valgust, ei saa ka pilti. Kottpimedas keldris võib katikut päevade kaupa lahti hoida lootuses, et ehk kuskilt seinapraost immitseb piisavalt valgust sisse, mida kaamera võiks pika aja jooksul akumuleerida ning pildiks vormistada. Võib olla kuhugi nurka jääbki mõni pisike heledam laiguke.

Suur oskus on valgust oma huvides ära kasutada, sest tema tahab ju omapäi toimetada ning olla pidevas muutumises. Fotostuudios on võimalik kõik läbi mõelda ja vastavalt oma ettekujutusele paika sättida ilma, et miski loodut segada suudaks. Pildistades aga loomuliku päikesevalguse abil tuleb õppida tundma tema erinevaid palesid ning vajadusel proovima muutusi ette ennustada, et kiiresti muutuvates situatsioonides pilditegemisel mitte kohmitsema jääda.

Esimeseks mõtteks võib olla minna pildistama keset päikesepaistelist suvepäeva, mil valgust on küllaldaselt. Pärast pilte lähemalt uurides selgub, et valgust küll oli, kuid valguse kvaliteet polnud kõige parem. Valgus oli väga terav ning kontrastne, jättes pildile tugevaid varje ning kohati varjates ka olulisi motiivi koostisosi, mistõttu pildil nähtu jääb märkimisväärselt alla väljas kogetule. Kuna filmi ja sensorite toonide salvestamise ulatus on palju väiksem kui inimsilma oma, siis võisid motiivile õues nähtud heledatest varjudest saada üle pildi jooksvad tumedad triibud.

Kui võimalik võiks fotokotiga välja minna siis kui päike pole veel kõrgele tõusnud või siis kui ta hakkab juba langema. Siis pole valguse langemise nurk nii terav ning kontrastid vähenevad. Horisondile lähenedes muutub valgus ka soojemaks, mis on inimsilmale äärmiselt meeldiv.

Kui kuldne valgus muutub üle ainult õrnaks punaseks kumaks, siis õnnestub see peegelduvat lund või jääd ära kasutades ka pildile jäädvustada. Tulemuseks on õrnad ja puhtad toonid.

Nüüd tulebki mõte minna järve äärde ning proovida jäädvustada loojuva päikese poolt värviliseks võõbatud taevast. Tihti tahetakse pildistada ilmtingimata päikese suunas. Kuna päike on aga niivõrd hele jäädvustub muu ümbrus ühtlase tumeda siluettkogumina. Vastu päikest saab ka pildistada, kuid selleks, et ka esiplaan nähtavaks muuta tuleks kasutada tugevate kiilfiltrite abi. (Filtritest järgnevates lugudes lähemalt). Mina soovitan hoopis vaadata mitte otse päikesesse, vaid 90 kraadi suunas vasakule ja paremale päikesest eemale. Seal on tõeline värvidemäng käsil. Madal kuldne valgus soojendab kogu ümbrust ning me oleksime nagu hoopis uude kohta sattunud.

Hõbekajaka valge ja kõikvõimalike hallide toonide jäädvustamiseks sobib ideaalselt pilvkatte poolt hajutatud keskpäevane valgus, mis päikese korral oleks linnu näos tumedamad varjuaugud tekitanud. Praegu tulevad kõik detailid ilusti esile.

Kuidas on aga valgusega siis kui päike puhkab pilvevaiba taga ega plaanigi ennast lähiajal näidata. Sellisel juhul toimib pilv nagu ühe tohutu suure hajutina, mis teravat valgust pehmendab. Sellised päevad sobivad pildistamiseks ideaalselt. Siis ei pea mõtlema liigse kontrasti peale, vaid saab rahulikult pildistamisele keskenduda. Pilvede poolt hajutatud valgus sobib väga hästi näiteks heleda sulestikuga lindude detailide jäädvustamiseks. See toob ka kõik peenemad udusuled välja jätmata kuhugi ühtegi segavat varju.

(851)