Oktoobri lõpp ja november on paljuski talve ootuse aeg. Alles hiljuti puudel säranud sügisvärvid on leidnud endale koha maapinnal, mistõttu on mets eemalt vaadates väga trööstitult paljas. Nüüd on paras aeg fotoaparaat suunata allapoole ja pildistada pisikesi talve ligihiilimisele viitavaid märke enne, kui saab hakata suurt lund ja jääd jäädvustama. Metsaaojad ja pisemad järved on langenud värvilisi lehti täis, mis annavad kaldaäärsele veele hoopis uue helgi. Madal vesi jahtub kiiresti ja külmub servadest esimese öökülma saabudes.
Esimene öökülm avabki piltnikule uue maailma. Maailma, mis esksiteerib veel sügises, kuid liigub kindlalt talve poole. Maapind kahutab, taimed on härmas ja vesi on pugenud imeõhukese kaane alla. Seekordne pilt keskendubki kaanealusele värivilisele sügisele, mis on osaks saanud talve esimesele tembusele. Mida aeg edasi, seda tugevamalt mässib talv oma käed umber sügise, kuni pole jäänud enam ainsatki värvi peale musta ja valge. Aga selle maailmani on veel mitu nädalat aega. Praegu on aeg keskenduda üleminekule – sügise ja talve vägikaikaveole, mille lõpptulemus on ette teada. Loe kogu postitust »
Loading ...