Kõik fotohuvilised on juba kindlasti kursis, kuidas Eesti händkakud National Geographicu kaante vahele jõudsid. Sellele vaatamata peatun ma veelkord kakuteemadel. Andke mulle andeks! Kuigi tegelikumalt ma loodan, et pärast minu kakusümpaatia, ja just händkakusümpaatia suure kella külge panekut on metsad kindlasti kakuhuvilisi täis. See on ka põhjus veelkord kakuteema ülesvõtmiseks.
Tehnilise poole pealt on praegu parim aeg hämara eluviisiga elukate pildistamiseks. Kaamerate autofookuse kiirus ja eriti võimekus hämaras fokuseerida paraneb iga põlvkonnaga. Lisaks sellele ka ISO kvaliteet. Minu jaoks kaks kõige olulisemat näitajat fotoaparaadi juures.
Looduse poole pealt tuleb aga kiirustada, sest kehtimas on kurb tõsiasi – loodus vaesub. Ja vaesub väga kiiresti. Vaesumisest olen ma teinud juttu eelkõige Fred Jüssiga, kes on Eestimaad vaadelnud läbi mitme aastakümne ja teab täpselt, kuivõrd liigirikas see kunagi oli. Liike polnud mitte ainult rikkalikult, vaid ka arvukalt. See teeb kurvaks, sest nüüd on olemas vahendid looduse ilu püüdmiseks ja teistelegi näitamiseks, kuid loodust ennast on väheks jäänud.
Valmisolek ja vaesumine ajab kiirustama, kuid käesolev foto on valminust just vastupidi – ilma kiirustamata, rahulikult vaadeldes. Lähenemine, mida ma kõigile soojalt soovitan. Selle foto tarbeks ehitasin ma talvel puu otsa varje, kevadel seisin ma mitmel päeval sajakonna meetri kaugusel kakukodust eesmärgiga näidata end kui mitteohtlikku tegelast. Seda kõike enne, kui ma varjesse ronisin ja pildistamist sain alustada. Varjes olemise ajaks oli kakuema mu juba nii omaks võtnud, et ma tegelikult ei vajanudki varjet, see oli rohkem isase eest peitumiseks, sest tema käib pesa lähedal harvem ning teda on raskem harjutada.
Musta silma foto on minu jaoks lausa händkaku pildistamise eraldi žanr ja selle musta silma foto tegi võimalikuks pühendumine. Selle fotoga soovin ma pühendumist ka kõigile teistele fotohuvilistele. Leidke endale teema, mis teid samavõrd paelub. Mis paneb teid pidevalt mõtlema sellele, kuidas näha ja jäädvustada veelgi huvitavamaid hetki. Niisuguse teema leidmise radagi võib pikk olla, võib olla kulub selleks aastaid, enne kui miski end ilmutab, kuid ma olen veendunud, et see tasub ära. Mitte tunnustuse mõttes, vaid eneseteostuse mõttes.
Pildi esitlus ja tehnilised andmed:
Valgus – Hämar metsavalgus, päike on juba ammu loojunud.
Pildiformaat – 3:2, pilti lõigatud ei ole.
Kadreering risti kasvavate ülaste pildil – Klassikaline kadreering elusobjekti jäädvustamisel, kus vaatamise suunas jäetakse rohkem ruumi.
Säritus– F2,8, kuna niivõrd hämaras polnud muud valikut. Hämaras pildistades hämaruse pildile jätmiseks on ainus võimalus kasutada M-režiimi. Mina kasutan M-režiimi pidevalt, kuid igaks juhuks teistele meeldetuletuseks, et kõik teised režiimid (A,S ja P) muudavad hämaruse ilma kompensatsiooni kasutamata päevaga sarnaseks heleduseks. F2,8, 1/13, ISO 12800.
Tehnika – Nikon D4 + Nikkor 400mm F2,8 VR.
Salvestus – RAW formaadis, konverteeritud Lightroom 4 tarkvaraga.
Loading ...
Loading ...
Pildi tegelik info ei vasta kirjeldatule – tundub, et kasutusel on olnud ka 2x konverter.
Lens: 400.0 mm f/2.8
Focal Length: 800mm (35mm equivalent: 800mm)
Aperture: f/5.6
Jaa, tõepoolest, unustasin 2x konverteri andmetesse märkida.
Naljakas lugeda neid põhjendusi kadreeringust ja muust. Siin on ju täpselt keskmise punktiga lastud! Linnu nägu on täpselt keset kaadrit. Milleks mingit udu ajada? Pealegi konverteri kasutamine muudab kogu stoorit ning luule ei klapi enam. “F2,8, kuna niivõrd hämaras polnud muud valikut.”. Jajah.
Hea, et sellel pildil ikka exif küljes oli. Tõi tõe päevavalgele.
Autor võiks lugejatest ka nii palju hoolida, et loeb oma kirjutise enne läbi! Siis vast märkab ka ise, et linnu pildi all ülastest kirjutab.
Alati loen läbi ja mitu korda veel. Miks kohe nii vihaselt, kui viga sisse lipsas? Põhjus on ju õige, ainult number vale. Stoori ei muutu kuidagi. Koos konverteriga muutub täisava F2,8 pealt F5,6 peale. Pildistatud siiski täisava ehk maksimaalse võimalikuga antud situatsioonis.
Kui nüüd täpselt mõõta, siis ikka ei ole keskmisega lastud. Keskmine teravustaks nokale, elusolendite puhul soovitan enamasti ikka silmadele fokuseerida. Seda soovitust jälgin ka ise ja selle pildi puhul pidin valima keskmisest ühe punkti võrra vasakule. Vahepeal võib muidugi juhtuda, et keskmine punkt annabki parima kadreeringu. Seda siis, kui olla elusolendile piisavalt lähedal, et tema keha jääks keskmisest punktist tahapoole, nägu jääks keskele ja vaatamise suunas jääks siis vaba ruum. On ju täpselt kirjeldatud kadreering. See on valik, mis ammu enne varjesse minekut tehtud. Juhuslikku situatsiooni metsas otsides võib tõesti ülelendavat lindu keskmisega lasta, sest siis ei pruugi jõuda midagi muuta, hea kui kaadrisse ja teravaks saab paari sekundiga. Kui aga on tegemist rahulikuma situatiooniga, siis saab kadreeringut täpsemalt sättida ja nii on ka siin tehtud.
Ja miks ei tohi linnu pildi all ülastest kirjutada? Ülased ju kasvavad selle puu all, mille otsas lind elab.
Filmis Pulp Fiction on üks hea koht, kus Uma Thurman vihjab John Travoltale sõrmedega kaadrisse ristkülikut joonistades. Sulle Erik ütleks sedasama. Vaata sisu, mitte ära solvu, kui mõni detail on kogemata kuskil valesti saanud ja selle eksimuse eest on juba ka vabandatud.
Üks Erik on siin jah väga vihaseks saanud, aga teine Erik seevastu mitte ja hindab selliseid jäädvustusi väga kõrgelt. See, et tehnilistes andmetes on näpukaid sees ei muuda ju pilti ennast ja lugu, mis selle kohta käib. Hämarad ajad on pealegi mu lemmikud :) ja siin on see hämarus koos kakuga väga hästi pildile püütud. Jõudu ja jaksu kakkude seltsis!