© tekst ja fotod: Sven Začek
Mul on olnud õnne viimasel ajal suhteliselt palju reisida ja olen endale külge kasvatanud kombe igalt reisilt kohalikke fotoajakirju osta ja nende sisu uurida.
Silma on hakanud üks kindel trend. Nimelt on peaaegu igas riigis olemas oma Practical Photography (PP). Meie Cheese`ile ja Lofo`le sarnanevaid ajakirju pole veel kohanud.
Aga mis siis sellest? Ega polekski midagi, kui PP ja tema välismaised mõttekaaslased – või pigem selle formaadi müügiedul purjetajad – poleks nii alla käinud ja läinud seda teed, et jagada oma „suurepäraseid” ideid, kuidas sitast saia teha.
Just nimelt sitast saia, sest teistmoodi ei saa sellistes ajakirjades jagatavate õpetsusõnade kohaselt valmivaid fotosid nimetada. Sitaks võib nimetada seda algmaterjali, ehk tegelikult prügikastiväärilist fotot, mida hakatakse „parandama” ja saiaks saab nimetada „parandatud” lõpptulemust.
Teatavasti aga väljaheidetest söödavat saia ei saa ja nii ei saa ka nende õpetuste järgi vaatamiseks kõlbulikku fotot. Pigem õpetatakse seal vaatajale silma sülitama.
Toome paar näidet. Viimati olin ma perega puhkusereisil Madeiral ja seal sattus mulle kätte Portugali versioon PP ajakirjast. Ajakirja peateemaks oli: „Inspiratsioon”.
Mõtlesin, et äkki on loota midagi paremat. Kuid minu pettumuseks polnud inspiratsiooniks mitte kuulsad fotovõlurid, kelle kogemustest õppida ja nende abil oma töödesse uusi tuuli puhuda. Inspiratsiooniks ei olnud ka karged talvehommikud, mis looduse hoopis omanäoliseks muudavad. Ei! Inspiratsiooniks olid hoopis Photoshopi kontrasti, värviküllastuse ja valgustemperatuuri liugurid.
Ja mida tehti? Algmaterjaliks oli mingi keskpäevase valgusega otse päikesesse tulistatud üksiku puu kaader. Võite ise ettekujutada selle olematuid värve ja muid omadusi.
Mis oli siis tehtud kaadriga, mille pealkirjaks oli: „Inspiratsioon”? Muud midagi, kui kontrast põhja, värvustemperatuur maksimaalselt kollasesse ja kogu see kupatus värviküllastusega üle kallatatud. Üleni kollane pilt päikesega kesktaevas. Võimatu!
Lihtsad lahendused müüvad hästi
Kahjuks selline inspireerimine müüb, sest see paneb algaja mõtlema, et temagi on kõigeks võimeline, mis sellest, et ta suudab pildistamiseks näpistada vaid paar tunnikest igal nädalavahetusel ja oma esimese kaamera ostis ta vaid kuu aega tagasi. On selge, et siis ei saa alati valida ilma ja jäädvustada kõige põnevamaid loodusnähtusi.
Aga pole hullu, hüüavad PP-tüüpi ajakirjad üle terve maailma! Kraba kiire kaader ja kihuta koju arvuti taha ning tee sellest endale meeldiv pilt. Jah, abikaasa võib küll öelda, et oh kui vahva, kuid selle kaadriga asjatundjate seltskonnas ikka läbi ei löö. Valgust ei saa arvutis luua, see tuleb kohapeal kinni püüda.
Ja niimoodi hakkavadki inimesed, kes fotograafia võib olla selle pärast oma hobiks sobilikuks pidasid, et seda harrastades saab värskes õhus liikuda ja põnevaid asju otsida, hoopis rohkem aega arvuti taga küürutama.
Kriitilise pilguga Practical Photography`st
Sellist mentaliteeti hakkas külvama PP uus toimetajaskond eesotsas Andrew James´ga. Tema eelkäia Will Cheung oli palju asjalikum peatoimetaja, kelle taktikepi all valitses ajakirjas kvaliteet. Vanu ajakirju sirvides silm puhkab ja jääb üle ainult kiita sealseid asjakohaseid soovitusi.
Praegused käkerdised näitavad aga, et PP digiguru Ben Turneri ja tehnikaasjatundja Chris Rutteri pildistamisoskused on ikka allpool igasugust arvestust ja ajakirja üldkvaliteet on masendavalt madalale kukkunud. Müüginumbrid on aga kindlasti üleval, sest inimesi, keda tõmbab kiire ja lihtne lõpptulemus tuleb pidevalt juurde.
Viimaseid aastaid ilmestas PP lehekülgi vaid professionaalse maastikupildistaja David Notoni igakuine veerg. Nondele lehekülgedele jõudes oli hetkeks tegemist kui hoopis teise ajakirjaga, sest kvaliteedivahe oli tohutu. Kõikides piltides oli ideed, kompositsiooni ja lõppvormistust. Lehekülge keerates jätkub aga juba tuttav soperdamine ülalmainitud isikute poolt.
Ka hea foto nõuab tegijalt palju tööd
Aga miks mind see huvitab ja kirjutama motiveerib? Miks see mind huvitab mida mujal tehakse ja müüakse?
Sellepärast, et mul on kahju nendest inimestest, kellesse süstitakse valeoptimismi. Miski siin elus ei tule ilma pingutuseta ja miks peaks see fotograafias teistmoodi olema? Ei olegi. PP´d üle maailma väidavad aga, et on küll. Mitte sellepärast, et nad ise seda usuksid, vaid sellepärast, et niimoodi saab rohkem ajakirju müüa.
Ja mõnel järjekordsel fotokoolitusel küsitakse minu käest, et mismoodi siis neid pilte tehakse, mis minu kodulehel väljas on? Küsija silmis peegeldub selline pisike lootusesära, et kohe-kohe avaldan ma mõne osava Photoshopi nõksu millega saab ta pärast kodus tänase sombususe tõttu olematu loojangu imepunaseks muinasjutuõhtuks keerata.
See sära aga kustub kiiresti, kui ma ütlen, et selliseid pilte ei tehta iga päev.
“Kuna siis? Selliseid loojanguid on ju nii vähe?”
Ongi, kuid kuna pildistamine on minu elukutse, siis käin mina samal ajal loojangut ootamas, kui küsija kontoriarvuti taga istub. Ja tihti tulen ma koju tühjade kätega ja mul pole midagi uut kodulehele postitada.
Ühesõnaga on vaja aega ja järjepidevust, siis tulevad ka head pildid. Koduarvutis ise piltide nikerdamine on lühinägelik, sest peagi saab tegija ka ise aru, kuidas tegelikult pilte tehakse. Neid pilte, mis vaataja silma igakülgselt paitavad.
Tavaline võte otse päikesesse tund aega enne päikeseloojangut.
Selline näeks see pilt välja uhkes järeltöötluses, mida Practical Photography tüüpi ajakirjad üle maailma soovitavad. „VÕIMAS!” Kogenud pildivaatajale on selline tulemus täiesti võigas ega anna mingit informatsiooni tegelikult eksisteerinud olukorra kohta.
Selline pilt sõltub enamjaolt just looduse suvast. Seda parem on hiljem tunne, et sain olla looduse uhke vaatemängu tunnistajaks.
(20 hinnet, keskmine: 4,05)
Loading ...
Loading ...
Nõustun täiesti, et PP ona alla käinud. Sirivisin just viimaseid numbreid raamatukogus, lootes kohata midagi head. Kui mitte midagi.
Paar aastat tagasi oli seal tõesti rohkem sisu ja ideid.
Kahju!
Jutt jumala õige, ja vajalik mitte ainult tegijale, vaid ka vaatajale – on kerge uskuma jääda, kui paljud hõikavad “ah, kui ilus!” ; algul oled natuke nõutu, aga kui kiitjaid jätkub, harjubki su silm igasuguse jamaga, trende ja moode ju niimoodi tehaksegi:-((
minu arust on hetkel trend just see, et tee klöps ja arvuti taga tjuuni pilt ilusaks. minule see ei meeldi, sest köige ilusama foto saab ikka loodusest klöpsu tehes öigel momendil, mitte arvuti taga seda parandades ja kruttides ‘ilusaks’.
eks praegu on peale kasvamas see nö photoshopi pölvkond, kes teeb suvaklöpsust ka sellise iluduse et hoia ja keela. eks seda põhjustab kindlasti ka see, et on tekkinud väike seltskond, kes teevad supperilusaid pilte ja siis suvaline amatöör tahab ka teha sama kauneid. looduses tehes ei suuda, aga photoshoppides tuleb samaväärane tulemus küll :)
Olen üldjoontes nõus. Millega ma nõus pole, on artikli toon. Tõesti on neid, kes töötavad pikad päevad kontoris ja kel ei ole aega käia ööd ja päevad metsas. Mina olen ka pikad päevad tööl. Aga see-eest on minu päralt ööd ja hilisõhtused ning eriti varased hommikutunnid, niiet kontoritöö ei ole tegelikult põhjus, eksole.
Teisalt need inimesed, kes istuvad kontoris (muide, päeval teevad tööd ka need, kes ei tööta kontoris. näiteks prügivedajad, postiljonid, bussijuhid – ja kõik need, kelleta me üsna täbaras olukorras oleksime ja metsast tulles ennast puhtaks kasitud ei saaks, rääkimata nahavahele pugenud külma peletamisest) tahavad ka ilusaid pilte teha. Olen nõus, et arvutitöötlusele on liiga palju rõhutud, samas see pool tundi kuni tund õhtul arvuti taga istuda ja oma perealbumisse ja vanaemale-vanaisale näitamiseks tehtud pilte tuunida (sest kes neist tegelikult ohustab profifotograafi? – mitte keegi)on kõvasti odavam, kui osta palju lisavarustust ja ka aega, et istuda ja oodata õiget momenti.
pealegi kui rääkida kunstilisest aspektist fotograafia juures, siis aitab arvuti tihti, olles ka tööriistaks. Pigem on probleem mitte tuunimises, vaid maitselagedas tuunimises. Ma saan aru, et on fotograafe, kes pildistavad looduse tõetruud maagiat, aga on ka neid, kes tahavad pildist muud, kui ehedust – rõhutamaks oma kunstilisi eesmärke ja sõnumit.
Ühesõnaga, olen nõus, et luuakse põlvkond, kes arvavad, et kaamera ja arvuti teevad töö ise ära, teadmisi ja kogemusi nagu vaj apolekski. Teisalt ei maksa kibestuda, kui selliseid inimesi on, sest kes teab, äkki kasvab mõnest sellisest veel tõsine piltnik.
Ja ajakirjad – noh, mina ei loe ammu ei päevalehte ega postimeesti, rääkimata ajakirjadest (ma pole ausalt ütelda ammu ühtegi ehad ajakirja lugenud, mis mind tõsiselt köidaks). Aga kas nad sellest ilmumata ja teiste poolt lugemata jäävad?
PP’s pole ammu midagi lugeda ja ses suhtes Sveniga päri, samas olen päri ka Ardo-Jakoga. Eks see digifotograafia ole juba selline ja sinna pole vist midagi parata. Kes tõsiselt häid pilte teevad ja nende nimel ka kõvasti vaeva näevad, peavad lihtsalt oma asja tegema. Digifotograafia laseb inimestel lihtsalt pildistada, sest piisab ju ainult kaamerast.. ei ole vaja jamada filmidega, fotolaboritega jms. Digiajastul saad teha 100 kaadrit ja loota, et mõni ikka õnnestub, selline võimalus tekitab muidugi olukorra, kus inimesed vaid klõpsivad.
Mis teeb ühest suvalisest fotost HEA foto? On see foto laitmatu tehniline pildikvaliteet (kompositsioon, teravus, müra), foto mõte (sõnum, idee, emotsioon) või hoopis kunstilisus (objekt(id), tehnika, (sürr-/eba-)reaalsus)? Järeltöötlus võimaldab parandada foto igat eelmainitud kvalitatiivset omadust. Näiteks päikeseloojang on üks ilus, piksli tasandil kordumatu asi, kuid olles näinud kümneid tuhandeid fotosid päikeseloojangust, on iga järgnev vaatajale igavam kui eelmine – ükskõik kui kaua on hetke jäädvustamisega vaeva nähtud ja ükskõik kui täiuslik see tehniliselt on.
See, kas sitast saab saia või mitte, sõltub fotograafist, aga tavaliselt siiski pole küsimus mitte sitast saia tegemises vaid olemasoleva foto korrigeerimises. Kuna 100% ajakirjades ilmuvatest fotodest on töödeldud (neist valdavat enamust liiga-liiga palju), siis arvan ka mina, et Photoshop on saatanast, kuid seni kuni see olemas on ning iga viimne kui digifotograaf seda kasutab, kipub PS-i diskrediteerimine olema jutt kurtidele kõrvadele.
Probleem on minu arvates hoopis selles, et keegi ei tea enam, kes on “hea fotograaf”. Kuna iga inimene pildistab, siis tänu korralikule tehnikale ja järeltöötlusele võib iga teine mees tänavalt olla parem fotograaf kui mõni elukutseline. Tänu blogidele, foorumitele ja kommentaariumitele on näiteks ajakirjanikud sageli samas seisus.
Mis PP-sse puutub, siis selle sihtgrupp on lihtsalt muutunud. Postimeest võis aastaid tagasi nimetada kvaliteetpäevaleheks, täna on see aga kahjuks sama kollane kui Õhtuleht. Põhjus on sama mis PP puhulgi.
Võsapets ja Ärpanija jätab sügava jälje paljudele eestlastele. Sellest ärapanemise vaimust välja irduda ei olegi kerge, kuigi sa Zven peaks ju palju looduses aega veetma ja metsarahu ja hingust oma hinge laskma.
Alatoon on selline – leninlik et mida need kapitalistlikud sead ja pööbel seal ikka jamavad meie siin teeme aga TÕELISI pilte!
Sitast ei saa saia? Ok aga kas raha eest saab sitta. Just selline jama artikkel!
Nohh..prantsuse “Photo” on ka olemas ju. Artikli toon pigem selline Savisaare blogilik – liig palju mõttetut viha ja agressiooni.Chill Sven:)
Ostsin Selverist sellise ajakirja nagu “PhotoPlus” (Canon edition).
Paneks hindeks küll 5+ Sain paljudele RAW -i puudutavatele küsimustele ammendava vastuse. Ajakirjaga oli kaasas asjalike õpetustega plaat.