© tekst ja fotod – Veljo Runnel

Klassikaline makrofotograafia: statiivi taha tardunud fotograaf vajutab hinge kinni pidades distantspäästikut, mispeale kaamera peegli lukustab ja järgmisel vajutusel võtte teeb. Nüüd võib kergendatult ohata ja loota, et pilt õnnestus. Digifotograafia tingimustes on meedium taaskasutatav ja kaamera sarivõtte kiirused ka amatöörile mõeldud kaameratel muljetavaldavad. Seetõttu on hea kasutada kavalamat meetodit terava pildi jahil – sarivõtet.

Pikkade säriaegade ning liikumatute objektidega tuleks siiski endiselt kasutada statiivi, peegli eellukustust ja distantspäästikut (või taimeriga päästikut) kuid liikuvate objektidega võib katsetada ka järjestikust “tulistamist”. Olen ise sarivõtet siis proovinud, kui muu enam ei aita. Enamasti tähendab see kiirelt vudivaid mardikaid või õiel askeldavaid mutukaid, kes oma pidevas liikumises vaid hetkeks peatuvad.

Miks võiks sarivõte hea olla, kui reeglina on makrofotograafias olulie täpse fookusega kaadri paikaseadmine ning kaalutletud päästikuvajutus?

Liikuvate objektide puhul ei saa me nii täpselt fookust rihtida, kuna objekt liigub omatahtsi ning paratamatult peame teda objektiiviga jälitama. Samal põhjusel on tülikas statiivi kasutamine. Pildistades kiirelt liikuvaid putukaid, on statiiv makrofotograafias pigem takistuseks kui abiks. Statiivi uude asendisse seades on putukas juba teises kohas, lisaks ei luba liikumiskiirus niikuinii kasutada pikka säriaega.

Üks võimalus liikuvat objekti naelutada on kasutada välklampi. Kuid ka sel juhul ei pruugi me õigele teravuspunktile pihta saada. Sel juhul oleneb paljuski täpsest ajastusest ning sarivõtet kasutada ei saa. Kui aga tahame kasutada loomulikku valgust, avardab sarivõte meie võimalusi. Väga aeglaste säriaegadega ei pruugi õnnestumise protsent kuigi suur olla, kuid me võime tabada hetke, mis muidu jääb kättesaamatuks.

Kuna makroobjektiiviga ei suuda me liikuvat objekti hoida pidevalt fokusseerimise tasapinnas ning kaamera putuka suhtes kõigub, on ühe võtte korral terava objekti saavutamine suhteliselt väikese tõenäosusega. Tõenäosus suureneb, kui kasutame sarivõtet ja püüame kõigest väest fookust putukal hoida.

Sama meetodiga võime tabada tuules õrnalt kõikuva lilleõie ka statiivilt pildistades. Kindlasti on situatsioon paljudele tuttav – aparaat on küll kindlalt statiivil, kuid väikesed tuulehood ajavad meie modelli pidevalt fookusest välja. Lilleke jääb kahe tuulehoo ajal paigale, kuid see peatumine võib olla vaid poole sekundi pikkune. Kasutades sellistel hetkedel sarivõtet, on meil jällegi suurem tõenäosus saada pilt, kus fookus on sobival kohal.

Sarivõttega koguneb meile hulgaliselt praakkaadreid, mis võib esmase hindamise käigus kohe ära kustutada. Sarivõte kulutab akut, seetõttu ei maksaks seda avantüüri ette võtta olukorras, kus puudub varuaku või laadimise võimalus.

Makrohooaeg on kätte jõudnud. Leidlikkust uute võtete katsetamisel!

Fotod:

Sipelgmardika pildid tegin palgivirna otsas turnides, kus stabiilse asendi leidmine oli raske, kui mitte võimatu. Mardikad jooksid kord palkide peal, kord palkide vahel. Korraks proovisin statiivi üles seada, kuid ümarad palgid ei andnud soovitud tuge ning putukad ei suvatsenud kaamera ees seisma jääda. Nii tuligi panustada kaadrite rohkusele ja pärast teravad fotod välja valida.

Ebamugavast poosist tehtud viiest võttest osutusid paar tükki üsna teravaks. Päris udused fotod kustutasin juba võtteplatsil. Säriaeg 1/100 sekundit.

Liikuva sipelgmardikaga kaasa veetud kaamera andis sarivõtterežiimis tulemuseks ühe “liikumisefektiga” kaadri. Kaamera kaasavedamisest on enamus pildist udune, kuid putuka selg terav. Pildist aimub isegi jalgade hoogsat sibamist. Säriaeg 1/100 sekundit.

(1143)