Pildistabilisaatoritest

Autor: Lauri Veerde 22.12.2008 14:13 Kommentaarid :

(keskmine hinne: 4.45)

Postitas: Sten

Üks kõige revolutsioonilisemaid lahendusi terava pildi saamiseks käest pildistamisel on möödunud sajandi lõpul leiutatud pildistabilisaator.

Pikemate säriaegadega käest pildistades võimaldab süsteem saada häid tulemusi ka säriaja rusikareeglist (1/fookuskaugus) kuni 4 astet pikema säriajaga.

Pildistabilisaator korrigeerib peamiselt kaamera värisemisest, kuid ei paranda kaadrisse jäävate objektide liikumisest tulenevat udusust. Liikuva objekti teravana tabamiseks kasutatakse kaameraga nn. kaasavedamise tehnikat. Selleks on osad stabilisaatorid varustatud kahe režiimiga, millest üldjuhul teine on aktiivne režiim. Selles režiimis korrigeeritakse kaamera värinat ja liikumist vaid vertikaalsihis.

Erinevad kaameratootjad kasutavad erinevaid stabilisaatoreid. Peegelkaamerate puhul on Canon ja Nikon läinud objektiivisiseste stabilisaatorite teed, teised kasutavad kaamera keresisest sensorinihutusega süsteemi. Lisaks neile võib kaameratest leida ka digitaalseid stabilisaatoreid, mille nimetus on tegelikkuses veidi eksitav. Järgnevalt kõigest lähemalt.

Digitaalne pildistabilisaator

Digitaalse stabilisaatori puhul kasutatakse kaamera värisemise mõju vähendamiseks kõrget ISO tundlikkust. Kõrgendatud tundlikkus võimaldab pildistamisel kasutada lühemat säriaega ning see omakorda vähendab päästikuvajutuse raputuste või kätevärina mõju pildile. Mida lühem on pildi jäädvustamiseks vajalik säriaeg, seda vähem mõjutab kaamera liikumine/värisemine pildi teravust.

Digitaalse pildistabilisaatori suureks puuduseks loetakse kõrge ISO tundlikkusega kaasnevat digitaalmüra pildis (teralisus) ning sellest tulenevat detailsuse vähenemist.

ISO tundlikkust kasutavaid stabilisaatoreid peidavad kaameratootjad erinevate nimede taha:

SteadyShot
Shake Reduction
Blur Reduction
Digital SR
Anti Blur jne.

Optiline pildistabilisaator

Optiline stabilisaator toimib nii, nagu nimi ütleb – optiliselt. Võrreldes digitaalse stabilisaatoriga seisneb selge eelis selles, et pildikvaliteet kõrge ISO tundlikkuse läbi ei kannata.

Kätevärina stabiliseerimisel kasutatakse kas kaamera pildisensori või siis objektiivisisese läätsegrupi nihutamist. Värina suuna ja ulatuse tuvastavad tavaliselt gürosensorid, mis annavad oma andmed edasi stabilisaatori “arvutisse”. Süsteem otsustab, millises suunas ning millisel määral tuleb siis kas objektiivisisest korrigeerivat läätsegruppi või kaamera sensorit liigutada. Liigutamine toimub tavaliselt elektromagnetite abil.

Objektiivisisese pildistabilisaatori eelis on see, et stabilisaatori tööd on võimalik jälgida pildiotsijas juba enne pildistamist. Sensori nihutamist kasutavad süsteemid seda reeglina ei võimalda.

Pildisensoril põhineva pildistabilisaatori eelis peegelkaamera puhul on see, et stabilisaatorit saab kasutada objektiivist sõltumata – olgu see kasvõi M42 keermeadapteri 7.11€ abil kaamera ette kinnitatud vana Zeniti objektiiv.

Optilisi stabilisaatoreid tähistavad kaamera- ja objektiivitootjad erinevalt:

Objektiivisisesed stabilisaatorid:

Canon IS (Image Stabilizer)
Nikon VR (Vibration Reduction)
Tamron VC (Vibration Compensation)
Sigma OS (Optical Stabilization)
Panasonic Mega O.I.S. (Optical Image Stabilizer)

Pildisensori stabilisaatorid:

Pentax SR (Shake Reduction)
Olympus iS (Image Stabilization)
Sony Super SteadyShot.

Fotopoes objektiive ja kaameraid valides tasuks eelistada stabilisaatoriga varustatud tehnikat. Samas ei tasu unustada, et parim ja lihtsaim stabilisaator on lihtne kuid toekas statiiv.