© tekst ja fotod – Veljo Runnel

Fotograafia võimaldab meil sageli märgata asju, mis muidu on raskesti märgatavad. Või näitab asju nii, nagu meie nägemine seda ei suuda.

Fotograafia manipuleerib ajaga, ta kas peatab selle või laseb tal voolata. Kõik sõltub fotograafist, kuidas ta seab paika aja ja valguse kaamerasse langemise suhte. Ja muidugi sõltub paljugi hetkest, mil vajutatakse päästikule.

Spordifotograafia on ise peaaegu samasugune mäng kiiruse ja täpsuse peale nagu spordiala, mida jäädvustatakse.

Tahaksin siinkohal kirjutada pigem looduse pildistamisest, seda just aja peatamise vaatevinklist.

Paari lausega ka “aja voolamise” tehnikast.

Nn “aja voolamise tehnika” on pika säriajaga pildistamine. Nõnda võib välja tuua protsesse, mis toimuvad aeglaselt, või selliseid nähtusi, kus paljude väikeste osakeste liikumisest saab tervik.

Näiteks vooluvee pildistamisel pika säriaajaga tekivad vee voolamisest heledamad udused alad, kus vesi rohkem vahutab ja pritsib. Sama lugu on järve või mere ääres, kui sekundeid või minuteid vältav säriaeg loob üksikute lainete liikumisest uduse-vahuse kihi vee kohale.

Aja peatamine

Aja “peatamine” on seevastu ülilühikeste hetkede väljatoomine, mida me oma tähelepanuvõime piiratuse ja nägemise iseärasuste tõttu tähele ei pane.

Mõnes mõttes on hea, et me aju ei suuda igat sekundi murdosa fikseerida, muidu poleks võimalik ju telekatki vaadata. Sujuva telepildi asemel tajuksime siis üksikute kaadrite vaheldumist.

Aja “peatamise” tehnika pioneeriks võiks pidada fotograaf Eadweard Muybridge’i, kes aastal 1877 aitas Leland Stanfordil, ärimehel ja Stanfordi ülikooli rajajal, tõestada väidet, et hobune on galopi ühel hetkel kõigi nelja jalaga õhus. Selleks kasutas ta uudseid keemilisi protsesse ja elektrilist lülitit, mis võimaldas pildi kohest säritamist.

Tänapäevaste peegelkaameratega ei pea ise midagi leiutama, et saada mööduvast hetkest jäädvustus. Tuleb vaid olla õigel ajal õiges kohas ning seada paika õige säriaeg.

Putukate peatamine

Ühtedeks põnevateks objektideks, kelle liikumist tabada, on putukad. Kindlasti on enamik lugejaid kunagi hoidnud sõrmeotsal lepatriinut. Võib-olla isegi lugenud sinna juurde sõnu: “Lepatriinu, lenda ära, pesa põleb, pojad sees!”. Ja enamasti tõusebki lepatriinu sõrme otsast lendu.

Teades putukate käitumist, on fotograafil võimalik ennustada, millal midagi põnevat toimuma hakkab, ning selleks valmis olla. Paljud mardikad, kes ei ole lendamises nii osavad kui liblikad või kärbsed, otsivad lendutõusuks kõrgemat kohta. Nähes mõnd põrnikat lehetipu poole sibamas, saab valmistuda hetkeks, mis kestab vaid murdosa sekundi.

Silmale on sellest hetkest paljugi tabamatu, kuid fotoaparaat näitab, kuidas mardika kattetiibade alt on välja sirutunud lendamiseks kohastunud tiivad. Samamoodi võib fotograaf oodata õite juures, mis on justkui putukate lennuväljad.

Lend ei ole veel alanud, kuid tiivad on välja sirutatud ning mõnekümne millisekundi pärast on mardikas õhus. Säriaeg: 1/250 sekundit.

Kiirelt mööduvate hetkede jäädvustamisel annab kiirem säriaeg teravama pildi. Mõnikord aga on huvitav just selline foto, kus osa pildist on udune. Näiteks putuka lendamisel võivad tiivad olla udused, aga keha terav, sest tiibade vehkimine toimub kiiremini kui keha liikumine õhus.

See annab põneva dünaamilise efekti, ent taolise pildi saamine makrofotograafias on suuresti õnne asi. Ebaõnnestumise lisafaktoriks on see, et me ei tea kunagi päris täpselt, kas putukas tahab ikka paralleelselt kaameraga lennata või pöörab ette- või tahapoole. Mis tähendab, et ta lendab fookusest välja.

Nõnda kiiret hetke ei suuda kaamera autofookus kindlasti jälgida ning lootma peab käsitsi seatud fookusele.

Mardikas otsustas hoopis teises suunas lennata, kui kaamera fookus oli seatud. Säriaeg: 1/160 sekundit.

Taolisi hetki on võimalik tabada ka kontrollitud tingimustes. Ühel maiõhtul potsatas mu ette pirakas maipõrnikas. Tõin ta pihus tuppa ja näitasin tütrele. Mardikas üritas ikka ja jälle mu käelt lendu tõusta. See andis mulle mõtte.

Kiirelt tõin aiast õitseva õunapuuoksa ning pistsin vaasi. Panin seinale oksa taha valge lina ning lasin mardika oksale ronima. Muidugi üritas ta oksalt lendu tõusta. Seda aga oligi vaja.

Kasutades valgelt laelt peegelduvat välklambivalgust, sain piisavalt valgust ning kõlbliku säriaja, et maipõrnikas lendutõusul jäädvustada.

Säriaeg: 1/250 sekundit.

Keda teema sügavamalt huvitab, soovitan tutvuda Stephen Daltoni ja tema töödega. See mees on ainulaadsete hetkejäädvustusega loomade käitumisest saavutanud maailmakuulsuse. Tema poolt tehtud fotod on jõudnud ka Voyageri pardal kosmosesse, et võimalikule leidjale tutvustada elu planeedil Maa.

(389)