Märtsikuu lõpus näitas kraadiklaas juba kevadisi plusskraade, õhk oli soe ja taevast kostus rõõmsat põldlõokeste laulu. Jaa, õhus oli tunda kevadet. Tänaseks päevaks on meile tagasi jõudnud ka suurem osa rändlinde. Alates metsvintidest, kiivitajatest ning lõpetades käbliku ja punarinnaga. Kuredki on kohal. Nüüd võib varahommikuti kuulda, kuidas mõni suurem rabamassiiv podiseb ja seal justkui auru välja lastakse. Need on tedred, kes punased kulmud turris, taas mõõtu võtavad. Öödki on nüüd täitunud helidega – kakud huikavad.

Kevadised saabujad

Kuna lund veel leiab, siis on põnev püüda pildile neid linde, keda talvel siin ei näe. Ja mitte lihtsalt pildile, vaid pildile koos lumega. Näiteks lumisel kultuurmaastikul toitu otsiv sookurepaar, põldlõokesed lumehangedel või näiteks lume alt vabanenud mättal istuv kiivitaja. Ühele lume sulamist ootavale kiivitajale ma mõni päev tagasi keskendusingi. Kiivitajad on üldjuhul väga arad ning lähedale neile juba naljalt ei pääse. Seekord oli mul aga rohkem õnne ning peale kümneminutilist roomamist sulalumel, sain vaadata kiivitajaga juba tõtt. Roomamist alustades oli vahemaa ligi 40 meetrit, kuid lõpus lahutas meid vaid 5-6 meetrit. Nii lähedalt olin ma varem kiivitajat saanud jälgida vaid ise varjes olles. Ega mul nüüd pikka pidu polnudki ning hetke nautima jääda ma ei saanud – riided olid sulalumest läbimärjad ning külm oli pugenud kontidesse. Asusin tagurpidi tagasi roomama, et lindu mitte lendu ajada. Sinna mättale ta minust jäigi. Mina olin sunnitud aga tagasi koju minema, saades kätte ka oma õppetunni – nüüdsest on mul teine paar riideid autos ootamas. Sulalumi oli nagu märg suhkur ja kuna külm ligi puges, jäid püüdmata põnevamad hetked. Näiteks tiivasirutus, haigutus, äralend.

Lume sulamist ootav kiivitaja

Esimesed lilled

Metsa all tõstavad pead juba esimesed lilled. Nende leidmiseks tuleb aga natuke vaeva näha, sest sinilillehooajani on veel aega. Minul on näiteks üks koht Alam-Pedjal, kus päikesepoolsel künkal on tavaliselt aprilli alguseks väljas esimesed lumikellukesed. Ilusad, valged, helisevad. Neid esimesi leiab ka juba metsade alt, kust päike on lume sulatanud. Tasub otsida!

Loetud nädalate pärast on käes ka sinilillede aeg. Varsti sinavad neist pea kõik metsaalused!

Konnad

Aprill on ka esimeste konnade kudemise aeg. Näiteks rohukonn ja kärnkonn. Rohukonnad lähevad liikvele kõige varem. Neid on suhteliselt lihtne pildistada, sest nad on üsna julged. Tuleb leida vaid koht, kuhu nad kogunevad ning end sinna vaikselt paika sättida. Selle kõige juures tuleb olla ettevaatlik, et ühelegi kogemata liiga ei tee! Seega jälgi, kuhu astud või ronid! Ei maksa unustada ka, et julge hundi rind on porine! Ehk siis proovi kindlasti ka madalamat võttenurka, laskudes pildistatava tasapinnale.

„Kaks sõpra“ – rohukonnad

„Armunud paarike“ – kärnkonnad

Veelinnud

Sellel kuul vabanevad järved paksu jääkaane alt ning peagi võib roostikuservadel märgata seal askeldavaid veelinde. Aprillikuu on aeg, kus ma tavaliselt vees ära käin. Õnneks siiski mitte ootamatult läbi jää vajudes, vaid kummipükstes ning ujuv varjega. Pulmamängudega teevad algust erinevad veelinnud, kellest mina jälgin kevadeti just lauku, tutt- ja hallpõsk-pütti. Kurameerimine, territooriumitülid, pesa ehitamine. Kõik see on äärmiselt põnev ning jäädvustamist väärt. See on aeg kus tunnid mööduvad märkamatult ja igav juba ei hakka. Veelindude jäädvustamisele pühendan ma tavaliselt suure osa ajast nii aprillis kui ka mais.
Kuna märkisin ära ujuva varje, siis selle olemasolu lihtsustab tunduvalt veelindude jäädvustamist, andes justkui tiivad. Ujuvast varjest teen aga põhjalikumalt juttu tulevikus.
Oma algusaegadel jälgisin ja pildistasin veelinde ujuva varjeta, seega tasub proovida ka ilma.

Hallpõsk-pütt pesamaterjaliga

Armunud paarike – tuttpütid

Seniks aga – mõnusat kevadet ning säravaid hetki!

(579)