©Tekst ja fotod: Jaak Põder

Päris tihti on mulle öeldud : „Kuule, lähme koos pildistama!”.

Seda alates sellest ajast, kui looduspildistamisega tõsisemalt tegelema hakkasin. Alguses saigi mõne tuttavaga-sõbraga metsaradu koos tallatud, kuid mida aeg edasi, seda väiksemaks inimeste hulk, kellega koos pildistamas käisin, muutus ja kui aus olla, siis kõige mõnusam on ikkagi looduses omaette viibida.

Algajatel on parem koos pildistada

Algajana on hea kellegagi koos pildistamas käia. Seda just siis, kui nii loodustundmise kui pildistamisoskuste tasemed on kaaslasega enam-vähem samad. Siis saab üksteist täiendada ja üksteisega mõne vägeva nähtuse/kohtumise üle rõõmu jagada, mis pildi pealt võibolla hiljem teistele enam välja ei paista.

Küll peab olema kaaslasega mugav koos olla ka vaikides – kõige suurem pooltuttavate koosolemise häda on see, et vaikus muutub ebamugavaks ja siis tuleb seda täita jutuga – esmalt hajutab see tähelepanu ja teisalt, kui on soov kohata näiteks loomi, siis jutustava inimese juurde ei tule loomad mitte mingil juhul.

Loodus on omaette olemise koht

Mida aeg edasi, seda enam saab selgeks, et kõige märkamatum on inimene looduses ikka siis, kui ta on üksi. Heakene küll, ka üksi saab edukalt kõik loomad-linnud ära hirmutada ja putukad kõrte otsast maha ajada, kuid ma pean silmas ikkagi eesmärgipärast vaikset liikumist, mitte vile saatel ragistamist.

Üksi olemisel on veel teinegi positiivne aspekt – piltnik ei sõltu teise maitse-eelistustest ja ajakavast – kui midagi huvi pakub, võib sellele kulutada tunde ilma, et keegi kõrvalt ütleks: „Mind see üldse ei huvita, lähme edasi!”. Isegi kui seda sõnadesse ei panda, saad ju ikkagi aru, kui keegi igavlevalt või kärsitult kuklasse vaatab.

Loodus on tõenäoliselt selleks ajaks piltnikule muutunud ka palju arusaadavamaks – kes häälitseb  kuuse otsas, kes krabistab lehtede all. Nende märkide märkamiseks ja nendega kaasamõtlemiseks ei pea just kindla peale olema üksi, aga minu kogemus on näidanud, et tunde mõttes on nii mõnusam. Üksi saad oma plaane kellegagi arvestamata seada ja oma apsudega või valearvestustega teed karuteeneid ka ainult iseendale.

Muidugi kehtib ka pildistamise juures kõnekäänd „temaga võib luurele minna”. Ajapikku kujunevad välja vähesed pildistamissõbrad, kellega metsas koos olles on sama hea olla nagu üksi. Nad teavad, mida teevad,  paari käeviipega saab nendega pika jutu ilma hääleta ära rääkida. Võib-olla on õigem öelda isegi nii, et selliste pildisõpradega on pildistamas 2 fotograafi samas kohas,  kuid mõlemad on omaette.

Looduspiltnikule on kõige väärtuslikumad tema pildikohad

Looduspiltniku suurim väärtus on tema pildikohad ja heade pildikohtade leidmine on väga aeganõudev töö. On väga palju mõnusaid kohti, kus pilti, vähemalt head pilti teha ei ole võimalik. Seepärast, olles leidnud hea pildikoha, ja meenutades eelmisest lõigust, et kõige paremini sulandub inimene loodusesse üksi, on looduspiltnikud oma kohtade osas väga kidakeelsed.

Olen korduvalt saanud kirju, et kuhu tasuks  näiteks linde pildistama minna ja kas ma ei tahaks kirjutajat  endaga kaasa võtta. Olen vastanud sellistele soovidele eitavalt – esiteks, mul puudub teadmine, mida küsija üldse looduses käitumisest teab,  ja teiseks, mõne koha leidmiseks olen mitu aastat piirkonnas ringi käinud – kohtades, kus inimesi liigub vähe – miks peaksin ma seda endale leitud rahu rikkuma hakkama?

Mitmed mu pildistamiskohad, kus näiteks ühes veel 2 aastat tagasi sai põtra pildistatud, on nüüdseks elamuarenduste poolt hõivatud. Seda enam väärtuslikumad on need, mis on alles jäänud ja neid ei jagata lihtsalt e-maili teel küsimise peale.

Ah et siis üldse mitte mitmekesi?

Ei, päris nii ka mitte. On olukordi, kus parem lahendus on kellegagi kampa lüüa. Nimetagem neid kordi  projektipõhisteks pildistamisteks, mis on kas väga ajamahukad või nõuavad suurt eeltööd.

Näiteks talvine söödakoht metsalindudele on mugavam teha mitme peale, siis saab söögitoomist jagada ja kuuleb ka ilma ise iga päev kohale tulemata uudiseid, kes söögilaual käis. Miinus sealjuures on see, et kui pildistamiseks läheb, siis pildid kipuvad projektis osalejatel sama tüüpi tulema, kuid eks see olegi selle arvelt, et enda töö ja vaev jääb veidi väiksemaks.

Kuna looduspildistamine ei koosne ainult loomadest ja lindudest, siis on ka teemasid, mis taluvad koospildistamist paremini – näiteks makropildistamine. Seal on igaühe sisetunde küsimus, kui paljukesti koos pildistama minnakse – kivimustreid ära hirmutada ei saa, kui mõni putukas lähebki suure seltskonna trampimise peale lendu, siis läheduses on neid ilmselt veel.

Ei saa salata, olen ise nii mõnegi väga hea kaadri pildistanud  kuni 15 inimesest koosnenud grupiga metsas liikudes. Kuid üks asi on paljukesti liikudes puudu – parema väljendi puudumisel nimetagem seda ‚kahekõneks loodusega’. Just see, mis mind sinna loodusesse tõmbab.

Selle pildi tegemise juures oli vähemalt 4 inimest. Mõni aeg hiljem sõitsid kollase laigu ette nuusutava metssea selja juures veel teised meie seltskonna 7 inimest.  Kokku üle 10-e inimese. Aga pilt õnnestus ainult tänu sellele, et ma olin ainus, kes sigu pildistas ja kõik teised arvestasid minu pildistamisega.

Läksin hommikul ainsasse korralikku sarapikku, mida teadsin, et mänsakut kohata. Tee peal sattusin peale noortele suur-kirjurähnidele, kelle juurde ma jäingi. Vaatasin nende tagaajamismänge, kohati pidin lausa pea alla tõmbama, et mõni uljas lendaja mulle pihta ei lendaks. Vahepeal kinnitati keha värskete käbidega. Mänsakut nägin ainult kõrgel puu otsas korra kurjustamas, kuid üksi olles sain ise otsustada oma plaanide muutused ja veeta 6 tundi hoopis rähnidega.

Paduvihm ja värbrüdi. Sellistes olukordades saad lähtuda ainult iseendast – kas sul on külm, kui märg sa oled, kui palju vett su tehnika kannatab. Siin olin ma üksi, aga kui keegi oleks kaasas olnud, oleks see olnud ainult ‘luurele minemise’ kaaslane.

(1294)