© Tekst ja fotod: Jaak Põder

Nüüd, kus esimesed uimased mesilased ringi sumisevad ja meil on pisikesele maailmale lähenemine kolmes artiklis läbi käidud, vaatame seekord, kus neile ligineda.

Nagu mitmed tõsised loodusmakrotajad on mulle öelnud, pisikese maailma võlu avanes neile tänu sellele, et makro(loodus)pildistamiseks piisab ka 1 m² aiamaast – keegi seal ikka ringi ronib, midagi ikka kasvab. Ja nii see ongi – maja ees asuv murulapp võib pildistamisainet anda terveks päevaks, kui mitte kauemgi. Kui rahulduda sellega, et tuleb, kes tuleb. Kui aga soovida midagi konkreetsemat, kas mõnd kindlamat kiili või kasvõi varsakapja, peab veidi ette mõtlema, kuhu ja millal minna.

Teadjamad mehed on meie jaoks välja uurinud ja kirja pannud, mis aastaeg, mis keskkond ja mis põhjus kedagi või midagi tegutsema paneb. Seda infot leiab nii raamatutest, internetist kui ka ajakirjandusest. Sellepärast ei pea me otsimisega nullist pihta hakkama, vaid saame kodus enne eeltööd teha ja siis õigel ajal õigesse kohta minna – sest mõnda tillukest tegelast ei tasu oodata enne sügist, mõnda ei leia mandrilt ja mõni elab algul ristikheina lehe all, et siis hiljem hoopis teisel kujul võililleõiel maanduda.

Kui midagi kindlat ei oska tahta, soovitan valida endale mõni paik, nt metsatukaserv või järveäär, mida pidevalt makroobjektiiviga jälgimas käia. See on teinekord põnevamgi kui kindlat objekti piirata, sest nii paneb tähele ka seoseid erinevate liikide vahel ja võib märgata hetki, millest muidu ilma jääte. Näiteks herilane, kes parajasti katab pisikest urgu männiokastega (kuhu ta parajasti peitis ühe halvatud rööviku, kelle sisse munes muna, kust vasti ’koorub’ herilase järglane). Või pillirookõrrel sibav lepatriinu vastne, see legendaarne lehetäide hirm, kes ei meenuta lepatriinut kuidagimoodi ja praegu niisama päikesepaistet naudib.

Ükskõik, kuidaspidi asjale läheneda, kehtib makrotamise juures sama reegel nagu loomade ja lindude juures – mida paremini tunned objekti ja keskkonda, seda paremad tulevad pildid. Ja mida rohkem ühes kohas viibid, seda rohkem saad osa seal toimuvast. Head süvenemist!

Emane suur-pigiliidrik soojendab end pillirool. Vee ääres päris tavalised tegelased, huvitavate värvivariatsioonidega kehaga. Käitumiselt tagasihoidlikud, omavahel (erinevalt suurematest kiilidest) tihti ei kakle.

Ühepäevikulised elavad veest väljas vaid päeva paar. Neil puudub suu, et süüa, nad ainult paarituvad ja emane muneb seejärel munad vette ning sureb. Päris kalda ligidal teeb ta seda harva, teinekord tuleb lausa rinnuni vette minna, et seda pildistada. Miks nii? Sest kalad napsavad vees hulpiva ühepävikulise väga kiiresti ära, oodata, et lainetus ta kaldale lähemale toob, on ajaraiskamine.

(621)