Filmide vaatamine on alati olnud mugavam suurel ekraanil. Mida suurem ekraan, seda parem vaatamiskogemus. Kahjuks on monitori mõõtudel ühel hetkel piir ees või hinna ja mõõdu suhe muutub liiga kulukaks. Sellisel juhul on kõige parem variant ühendada enda arvuti televiisori või lausa videoprojektoriga. Viimane variant kahjuks eeldab võrdlemisi kontrollitud vaatamiskeskkonda ning enamus inimestel ei ole kodus projektoreid, seega jätame täna selle osa vahele (olgugi et ühenduspõhimõte on sama).
Variante seadmete omavaheliseks ühendamiseks on rohkem kui üks, seega vaatleme enimlevinuid võimalusi. Ääremärkusena ütlen, et loomulikult saab võtta rulli kaablit, sülearvuti, televiisori ning väga palju teipi. Lõpptulemuseks kaks seadet ühendatud, aga pilt ei pruugi telerisse jõuda.
Millele enne tähelepanu pöörata, kui poodi juhtme järgi lähed?
Esimene nüanss on lahutusvõime. Täpsemalt, videokaardi ning teleri lahutusvõime. Tähistatakse seda pikslites (px). Tavaline arvutikuvar 3/4 küljesuhtega on üldjuhul 1280 x 1024 pikslit, laiekraanmonitorid (16/9 või 16/10 küljesuhtega) algavad 1366 x 768 piksli juurest. LCD paneelidel on lahutusvõime (ingl. k native resolution) fikseeritud, mis tähendab et ühe seade peal on pilt maksimaalselt parim. Võimalik on neil tarkvaraliselt punke “vähendada või juurde panna”. Kahjuks selle tulemusena tegelikult liidetakse punktid kokku ja pilt muutub karvaseks. Ja kui “juurde panna” siis tegelikkuses pilt muudetakse väiksemaks, et ekraanile ära mahutada. Seega oleks parim, et videokaart toetaks sama lahutusvõimet, mis teleril reaalselt kuvatakse. Enamus telereid on kas tähistusega HD (1366x768px) või FullHD (1920x108px). Vahepealseid veidraid lahutusvõimeid ei ole eriti kasutusel ning enamus videokaarte neid ei pruugi üldse toetada.
Vanemate kineskoopteleritega on jällegi teistpidi probleem. Nimelt PAL standardi puhul on maksimaalne lahutusvõime 720×576 pikslit, NTSC formaadi puhul aga 720×480. Kahjuks aga paljud uuemad videokaardid ei ole võimelised nii väikese lahutusvõimega pilti kuvama. Oma videokaardi võimalike lahutusvõimete kohta saad täpsemat infot arvuti (kui tegu on sülearvutiga) või videokaardi (kui videokaart on eraldi paigaldatud arvutisse) kasutusjuhendist või tootja kodulehelt.
Vanemad formaadid, komposiitvideo
Komposiitvideo standardi puhul on videosignaal pakitud kokku ning edastatakse ühe kaabliga. Selle metoodika kõige suuremaks puuduseks on maksimaalne pildilahutusvõime (NTSC või PAL) ning kaabli pikkus. Samas on see pea ainuke variant, et ühendada vanem CRT (kineskoop)televiisor arvutiga. Nimelt oli veel aasta-paar tagasi enamus arvutitel nn. TV väljund just S-Video (kohati tähistati ka kui TV või S-VHS). S-Video kasutab samamoodi komposiitvideot, aga signaal on lahutatud kasutama eri kaabli sooni. Selle väljundi signaali on võimalik telerisse saata mitmeti.
- S-Video/S-Video kaabel. Sellisel juhul on mõlemas otsas S-video pistik.
- S-Video – SCART kaabel. Nimelt ei ole osadel televiisoritel S-Video sisendit ning SCART kasutab sama videostandardit, siis on võimalik ka selline üleminekuga kaabel. Signaali saab saata mõlemas suunas, S-Video->SCART / SCART->S-Video.
- Osadel vanematel videokaartidel on RCA pistik. Erinevus S-Videoga seisneb selles, et S-Video puhul on heledus (luminance) ja värvid (chrominance) eraldatud ning edastatakse erinevaid kiude pidi. Ühe RCA kaabli puhul on need kokku pakitud ja saadetakse ühe juhtme peal. Miinuseks halvem pildikvaliteet. Samas saab seda ühendada vastava kaabliga SCART pessa või vaheadapteri abil S-Video sisendisse .
Kahjuks heli edastamiseks televiisorisse tuleb ikkagi kasutada eraldi kaablit. Kui kasutada SCART adapterit siis neil üldjuhul on olemas ka helisisendi pesad. Sellisel juhul ei ole muud, kui panna paralleelselt üks heliväljundkaabel, kus ühes otsas on standartne 3.5mm pistik (samasugune nagu kõrvaklappidel) ning ühendada arvuti heliväljundiga. Ning teises otsas peaks olema RCA pistikud. Üldjuhul on kaablid 3.5mm/2xRCA ehk siis kahe helikanali jaoks. Ning kui kasutada RCA videoväljundit, siis paralleelselt panna heli ka teleril RCA sisendi juurde.
Uks number 2: VGA (komponentvideo)
VGA (Video Graphics Array) oli väga pikka aega ainuke viis ühendada arvutit monitoriga. Tegu on 15 jalase pistikuga, üldjuhul sinist värvi otstega. Tihti tähistatud ka kui PC või D-SUB 15. Seda võib nimetada ka komponentvideo väljundiks, kuna erinevad värvikanalid (RGB=red, green, blue=punane, roheline, sinine) saadetase edasi mööda erinevaid kaablisooni. Ühendamisvõimalusi on jällegi mitmeid.
- VGA-VGA kaabel. Ehk siis kõige lihtsam monitori kaabel. Seda eeldusel, et teleril on olemas VGA sisend.
- VGA-komponentvideo. Nimelt osadel televiisoritel puudub VGA sisend, samas on olemas RGB (komponentvideo) sisend. Sellisel juhul on jällegi lihtne: kaabel vahele ja pilt on üle kantud. Lisaks on komponentvideosisendiga tavaliselt seotud helisisend. Sel juhul saab lihtsalt suunata ka heli arvutist televiisorisse. Tihti seadmetel tähistatud YPbPr tähisega.
- Osadel videokaartidel on VGA väljundisse suunatud ka komposiitvideosignaal. Väikese vahekaabliga on võimalik saada VGA väljundist komposiitvideo kas RCA või S-Video väljundisse. Kahjuks enamus sülearvuteid, millel S-Video väljund puudub, on selle võimaluseta.
Lisaks on VGA väljundile ehitatud erinevaid muundureid. Need seadmed on kahjuks natuke kallimad, alates 20-30€. Siis piiranguid ei ole. Nimelt võetakse signaal ning vastavalt vajadusele muundatakse ümber erinevatele standarditele. Saadaval on VGA/komposiitvideo, VGA/HDMI jms muundurid. Lisaks on veel liikvel VGA/RF muundurid (RF, ingl.k. radio frequency modulator). RF puhul moduleeritakse signaal teatud kanalisagedusele ning edastatakse läbi koaksiaalkaabli teleril antennisisendisse. Kunagi oli see arvutitel olemas ka tehase poolt, nii 20-30 aastat tagasi, aga kadus koos Atari ja C64 (Commodore64) arvutitega.
Variant 3: tänapäev, DVI/HDMI/DisplayPort
DVI (Digital Visual Interface) ja HDMI (High-Definition Multimedia Interface) on mõneti väga sarnased. Nad nimelt kasutavad täpselt sama signaali video edastamiseks. Erinevus seisneb aga selles, et DVI ei toeta heli edasikandmist. Standardi kõige suuremaks eeliseks on see, et signaal saadetakse ühest seadmest teise digitaalselt. See tähendab seda, et andmekadu vahepeal ei ole (või kui on, siis pilti pole). Miinuspooleks on kahjuks see, et kvaliteetsed kaablid on ikka veel kõrgema hinnaga kui S-Video/RCA kaablid.
DVI porte on erinevaid tüüpe, DVI-A (ehk analoogsignaaliga DVI) edastab ainult RGB signaali, ei sobi kokku HDMI’ga. Õnneks see ei ole eriti levinud. Teine variant on DVI-D (edastab ainult digitaalset signaali). Selle signaal on sama mis HDMI’l, mis teeb võimalikuks ühendada teise seadmega läbi HDMI, samas puudub VGA ülemineku võimalus. Ning kolmas variant on DVI-I (sellisel juhul on olemas nii digitaalne signaal kui analoogsignaal) ja loomulikult ühilduvus nii HDMI kui VGA’ga. Lisaks sellele on olemas ka DVI-I ja DVI-D Dual Link väljundid, mille maksimaalne resolutsioon on vastav WQUXGA resolutsioonile (3840 x 1200 pikslit). Samas Single Link DVI on täpselt pool sellest. Üldjuhul tavakasutajat see ei mõjuta, kuna teleritel maksimaalne resolutsioon on 1920 x 1080 pikslit.
Samas on ka HDMI pistikuid/pesasid erinevaid. Esimene variant on HDMI tüüp A. See on vastavuses DVI-D & DVI-D Single Link väljundiga. HDMI tüüp B on poole suurema andmeedastusvõimega, kus maksimaalne resolutsioon on WQUXGA, elektrooniliselt vastab DVI Dual Link väljundile. HDMI tüüp C ehk maakeeli mini-HDMI on kasutusel osadel sülearvutitel, fotoaparaatidel ning videokaameratel. HDMI-A/HDMI-C kaablid on olemas enamus elektroonikapoodides. Ning HDMI tüüp D, rahvasuus mikro-HDMI, on pigem väikeste tahvelarvutite ja uute kompaktkaamerate pärusmaa. Visuaalselt võrdlemisi sarnane mikro-USB kaabliga. Nagu HDMI-C’gi, on olemas HDMI-D/HDMI-A kaablid.
DisplayPort on loodud VESA poolt DVI asenduseks. Disainitud ühendamaks Arvutit monitoriga, samas paljudel teleritel ning projektoritel on see olemas lisaks HDMI’le. Lisaks pildile liigub ka heli mööda sama kaablit. Uuematel videokaartidel on lisaks DVI ja HDMI väljunditele olemas ka DisplayPort. Sülearvutitel aga miniDisplayPort, mis loodi algselt Apple poolt ning on saanud sülearvutite puhul standardiks.
Ühendamisvõimalusi on niisiis mitmeid.
- DVI-A / DVI-I – VGA. Kui teleril puudub DVI või HDMI sisend, siis on DVI/VGA kaablid olemas enamus elektroonikapoodides.
- DVI-DVI. Sellisel juhul liigub ainult pilt ühest seadmest teise.
- DVI-HDMI või HDMI-DVI. Nagu eelmine variant, liigub ainult pilt.
- HDMI-HDMI. See on üldjuhul kõige parem variant, kus koos pildiga läheb kaasa ka heli. Helikanalite arv saab olla maksimaalselt 7.1 (7 kanalit+bassikõlar).
- DisplayPort-DisplayPort – pilt ja heli mööda sama kaablit ühest seadmest teise.
- DisplayPort- DVI/HDMI. Kahjuks on piiranguks see, et ta töötab korrektselt ainult DVI/HDMI single link versioonis. Samas, kui ta suunata HDMI sisendisse siis kaasneb ka heli.
Üldjuhul on nii. et kui sülearvutil on HDMI väljund siis sealt liigub pilt koos heliga. Lauaarvutite puhul on natuke keerulisem. Kõikidel videokaartidel, millel on olemas HDMI väljund, ei pruugi olla audio tuge. Nimelt on ATI videokaartidel olemas eraldi kiip heli jaoks (maksimaalselt 5.1), samas Nvidia kaartidel (GT2xx seeria) on olemas eraldi SPDIF sisend heli kaasamiseks HDMI porti.
Müütiline USB, mis oskab kõike teha
Loomulikult on mõned väärarusaamad ja konseptsioonid väga levinud. Enamuses seostuvad need USB liidesega. Kahjuks ei ole võimalik arvutit ühendada teleriga läbi USB pordi. Või tegelikult on küll, aga pilti sa edasi ei kanna sedapidi. On olemas USB adapterid, millel on video väljund. Reaalsuses on tegu videokaartidega, mis ühendatakse arvutiga läbi USB pordi.
Samas on ka paljudel teleritel USB sisend. Sinna ka kahjuks pole võimalik arvutit ühendada. Nende eesmärk on üldjuhul välise andmekandja taha ühendamine, et pilte või filme vaadata ning muusikat kuulata. Seega pole mõtet poodi tormata USB kaablit soetama eesmärgiga telerist monitor teha.
Kokkuvõte
Nüüd saate enda suurel televiisoriekraanil nautida filme, vaadata YouTube videosid või kasvõi pidada Skype videokõnesid. Järgmises arvutiabi artiklis räägime sellest, missugused televiisorid sobiksid kasutada pikemat aega arvuti monitorina ning millele tähelepanu pöörata.
Loading ...
Loading ...
Kysimus,
et mul on olemas HDMI juhe teleka ja arvuti yhendamiseks aga mu kaameral, nikon d7000, on ka HDMI input aga see palju v2iksem kui telekal
Teie kaameral on HDMI väljund (HDMI Type C). Sel juhul on teil lihtsalt vaja HDMI A-HDMI C kaablit või üleminekut HDMI-A peale. Näiteks see pisikene kasulik vidin: http://www.photopoint.ee/et/toode/16803/vivanco-adapter-si-hdmi-a-hdmi-c-22340 lubaks sappa ühendada tavalise HDMI-A(B) kaabli ning teleri taha ühendada.
Kui ma ostan USB-HDMI konvertori, kas ma saan siis selle abil välise kõvaketta ühendada teleriga filmide vaatamiseks?
nii reeglina päris ei saa, kuna läbi hdmi peab signaal olema allikast saadetud, telekas seda ise välja ei ime kettalt. on olemas sellised välised kõvakettad sisaldavad ka primitiivset pleierit ja suudavad signaali saata, n.t. trekstor moviestationid http://www.photopoint.ee/et/otsing?query=moviestation&x=0&y=0
Ma ei ütleks et kõik primitiivsed on. Näiteks PS3 konsoolil on väga arvestatav pleier. Sama kehtib nii mõnegi muu MovieStation tüüpi seadme kohta. Aga vastus esimesele Antonile: USB-HDMI konverter on ikkagi sedasorti toode, mis eraldiseisvalt ei toimi, vaid vajab arvutipoolset tuge (LOE: USB pordiga arvuti taha ühendatud). Miski ju peab sellelt kettalt faili üles lugema ja lahti pakkima (decode), selle jaoks see arvuti seal vahel ongi. Mida konverter teeb, on andmete panemine HDMI standartisse, et teler lõpuks arvutist aru saaks.
ps3 ei ole ka väline kõvaketas. :)
Mind huvitab, kuidas ühendada teler arvutiga nii, et näeks TV-d arvutis?
Teler Sony Bravia KDL-32W40xx
Ma pigem lähtusin seisukohalt: välised videopleierid. See, et selles maakera nurgas seadmed kõige paremad ei ole, ei tähenda et häid saadaval ei ole.
Paul, üldjuhul teleritel ei ole video väljunidt. Seega pigem on soovituslik vastas TV (videotöötlus)kaart muretseda arvutisse, mis siis annaks soovitud sisendid ja sellele soovitud seadmed sappa .
Kui niisama vabalevis olevaid progamme arvutiga vaadata, siis see väike vidin: http://www.photopoint.ee/et/toode/19763/items-tv-tuner-dvb-t-itv710-mpeg4-oranz teeb töö suurepäraselt ära.
Tere!
Selline küsimus, et kas välist kõvaketast on võimalik ühendada telekasse läbi kõvakettast tuleva USB juhtmega adaptrisse ja adaptrist tulev HDM’i otsik telekasse. Või äkki on veel muid võimalusi? Teleril igatahes USB pistik puudub.
Korraga küsin selle ka ära, et hetkel tuleb mul läpakast telekasse PC juhe (läpakal HDM´i pistikut pole) , aga kui panna nüüd läpakast PC kaudu telekasse HDM´i juhe, kas siis läheb pildi kvaliteet paremaks?
Ette tänades
Tere Priit,
Kui sa vaatad korra eelnevalt kirjutatud siis
a) USB-HDMI konverter sellisel juhul on sisuliselt graafikakaart, mis on ühendatud arvuti külge läbi USB pordi (üldjuhul on need ju kas emaplaadile integreeritud või arvutis AGP/PCI-E liideses). Seega ei, kahjuks need konverterid vajavad ikkagi arvutit mille taha ühendada (miski mis dekodeeriks videofaili, suunaks selle graafikakaarti, mis siis signaali konverteeriks vastavasse formaati jne).
b) VGA liidese maksimaalne resolutsioon on kõrgem kui enamlevinud teleritel (teleritel 1920×1080 pikslit, QSXGA aga 2560×2048 pikslit). Ainuke mida sa võidaksid, oleks see, et kaablist jookseb läbi heli ja pilt koos ning välised allikad ei mõjutaks signaali. Viimase vastu aitab ka korralik, vigastamata ja hea varjestusega VGA kaabel.
c) Eeldusel et lauaarvuti on parema videokaardiga kui sülearvuti ning HDMI liides olemas, siis loomulikult oleks mõistlikum see teleri taha ühendada.
Tere!
Mul küsimus HDMI ühenduse kohta. Arvuti on ühendatud teleriga. Pilti näitab heli aga puudub. Heli paneelil näitab vaid kõlareid mis on ühendatud arvutiga (ka siis kui neid küljes pole) ja kahte S/PDIF seadet. Ühtegi HDMI pole.
Kaardis siis ka, ehk on abiks vastamisel: NVIDA – GeForce GTS 230
Milles võib olla viga ja kuidas seda lahendada saaks? Tänan
Väga suure tõenäosusega on teil vaja ühendada helikaardi juures olev S/PDIF väljund graafikakaardiga. Teadaolevalt ei pane NVIDIA enda kiipidele heli tuge juurde. Eeldan, et tegu on emaplaadile integreeritud helikaardiga (kuid ka muude helikaartide puhul, mis PCI/PCI-E siinil). Seal on kusagil S/PDIF väljud (manuaalis viidatud kui S/PDIF header üldjuhul). Ning videokaardil üldjuhul siis vastav sisend. Sobiv kaabel nende vahele ning probleem peaks lahendatud olema.
Kahjuks ise ei ole saanud niipid katsetada reaalselt, kuna läbi aegade kasutanud ATI kiibistikuga kaarti, millel S/PDIF juba kaardile integegreeritud ning heli läheb otse kodukino keskseadmesse, mitte telerisse.
Samas, niipalju kui ma NVIDIA kaartide kasutusjuhendeid lugenud olen, toimib sedamoodi.
Tere!
Kas HP EliteBook 2540p mudelile on ka Teil (Photopointil) pakkuda lahendust, et saada pilt sülearvutist televiisorisse? Sülearvutil on olemas Displayport, mida ma kahjuks Teie e-poe valikust ei leidnud, äkki ei osanud otsida?