© Tekst ja fotod: Veljo Runnel

Ühel suvel mõned aastad tagasi sain kätt proovida ajalehefotograafina. Kõige esimene proovikivi oli reportaaž sellest, kuidas linnapea õnnitles raekojahoones medaliomanikest gümnaasiumilõpetajaid. Lõpetajad tulid riburada pidi, üks uhkema kostüümi ja soenguga kui teine. Esimese käesurumise juures sain asjad paika, edasine oli juba selle kordus väikeste variatsioonidega.

Nädal tagasi juhtusin olema tunnistajaks millelegi muule, mis samuti juhtus korduma, kuid mõningase üllatusmomendiga.

Eelmisel kevadel sai vanemate suvekodus meisterdatud mõned pesakastid, üks nendest rändas mu Tartu-aeda, teine jäi vanemate suvekodusse. Sel aastal näis, et vanemate suvilas on pesakast asustatud, igatahes oli selle juures näha üksikut isast must-kärbsenäppi, kes õunapuuoksal pesakasti lähistel istus ja veidralt laperdades asendit vahetas. Laperdamise põhjus selgus varsti – tegemist oli ühejalgse linnuga. Mõne aja möödudes sattusin jälle suvilasse ning sel korral kostus pesakastist ka linnupoegade säutsumist. Inimelamute lähistel pesitsevad linnud on sageli julgemad, seepärast proovisin lühema otsaga teleobjektiiviga passida pesakasti juures, et poegade toitmist jäädvustada. Suhteliselt väikeste ajavahemike järel käis isaslind pesakasti juures, nokk putukaid täis. Mind ta eriti tähele ei pannud, vahepeal istus minust vaid meetri kaugusel oksal. Emast lindu oli näha üliharva, jäi mulje, et ta käib üsna vastu tahtmist poegade juures. Mõne aja pärast panin tähele, et lisaks ühejalgsele isasele kärbsenäpile käib pesakasti juures ka põldvarblane, kes vahepeal kummaliselt kaua kõrvaloleva õunapuu otsas istus, vahepeal aga lausa pesakasti peale lendas. Tundus ka, nagu oleks tal midagi nokas. Kärbsenäpp oli varblase juuresolekul silmnähtavalt erutunud ega tahtnud meelsasti poegi toitma lennata. Mõistsin, et siin toimub midagi tavatut ning jäin ootama. Mõne aja pärast nägingi, et varblane lendas pesakasti avale ning näljased näpipojad sirutasid säutsudes oma pead tema poole. Selle peale suskas varblane nokas oleva liblika ühele neist kurku ja lendas minema. Ootasin veel paar korda varblase külaskäiku ning sain dokumenteerida, kuidas varblane pesakasti “sukeldus” ning ühe poja väljaheitega välja tuli, et see siis lähedale põõsastesse visata. Nõnda talitavad õõnespesitsejate vanemad, et pojad oma kaka sisse ära ei upuks. Igatahes käitus varblane nagu tõeline linnuvanem. Tundus, nagu oleks keegi värvanud ta invaliidset kärbsenäpipapit aitama. Õunapuu võra varjus õnnestus mul see huvitav käitumine ka lühikese teleobjektiiviga jäädvustada. Linnud tegutsesid pesa juures kiirustades, suur osa kaadritest läks untsu – kas oli teravus vales kohas või lind juba kaadrist välja jõudnud lipsata. Sellisena ma seda fotoseeriat võtsingi – kui käepäraste vahenditega tehtud fotoreportaaži lindude ebatavalisest käitumisest.

Ühejalgne mustpea-kärbsenäpp oma pojakesi toitmas. Osava lendamisega suutis ta oma puudujäägi kompenseerida ning nii putukad kinni püüda kui ka pesaavause juures tasakaalu hoida. Viimast tegi ta üsna standardses asendis, nii et pildistamise asukoht sai valitud paremini “avatud” külje pool.

Selleks, et mõlemad linnud pildile saada, pidin veidi taanduma.

Varblane on just lõpetanud kärbsenäpi poegade toitmise ja vaatab kahtlustavalt fotograafi poole.

Pesakasti koristamine oli lõplik tõendus varblase omakasupüüdmatutest kavatsustest. Varblase pesakastist väljumise tabamine oli suuresti õnne asi ning hetk nii kiire, et isegi 1/500 sekundit jäi aeglaseks. Samas lisab liikumise väike udusus pildile dünaamikat.

(570)