Mõtle, kui inimesel oleksid suumivad silmad. Näed sõpra kuskil kaugemal tänava otsas ning sa ei hakka tema juurde jalutamagi. Lihtsalt suumid sisse ja helistad mobiilile. Ei peagi kokku saama. Suumid jälle välja, et näha enda jalge ette, ning jalutad edasi. Väike probleem tekib ehk siis, kui suhtlemist ootavaid sõpru on nii lähedal kui kaugel. Siis ei tea enam, kuhu suumida. Ja päris kindlasti jäävad sõbrasuhted sel moel pinnapealseks. Tegelikult on vist päris hea, et meil on normaalsed silmad. Ja tore, kui meil on ka häid sõpru, kellega silmast-silma vestelda.

Pildistamisega on vaata et sama lugu, eriti kui oleme alles selle toreda tegevusega hakkanud tutvust sobitama. Nii kompaktkaameratel kui ka vahetatavate objektiividega kaameratel on komplektis suumobjektiivid, mida on iseenesest väga põnev ja tore kasutada. Näiteks eri kaameratootjate 18-55mm ja 55-200mm stabilisaatoriga suumobjektiivide komplektiga saab peaaegu kõik asjad ära aetud. On ju ka olemas isegi 18-270mm objektiive. Kuid fotograafilise visualiseerimisoskuse arendamise mõttes on tore proovida ka fiks- e. püsiva fookuskaugusega objektiive.

Esimese Leica kaamera objektiiviks oli 50mm f3.5, mis sai nimeks Leitz Anastigmat. 1930. aastal tulid lisaks ka 35mm ja 135mm objektiivid. Sarnane komplekt objektiive oli ka minul fototee alguses. Zenit-kaameraid müüdi koos 50mm f2 objektiiviga. Hiljem soetasin endale juurde 135mm Jupiter-9 f3.5 objektiivi ning 37mm f2.8 Zenit-1B lainurga.

Konstruktsioonierinevus lubab fiksobjektiive valmistada suumobjektiividest valgusjõulisematena, jäädes mõõtmetelt kompaktseks ja kaalult kergeks. Ühe näitena võin tuua suurepärase Panasonic 20mm f1.7 objektiivi, mis on olnud minu GF-1 lahutamatu osa soetamisest saadik. See objektiiv mikro 4/3 kaamera ees muutub võrdväärseks kunagise Smena 8M 40mm objektiiviga, millega sai pildistamist alustatud.

Fiksobjektiiviga saab pildistada ka hämaras metsas. Kui hoida kaamerat korralikult käes ning kasutada piisavalt kiireid säriaegu, pole statiivi vajagi. Kaamerakott ei väsita kandjat ning energiat jätkub pikematekski retkedeks. Panasonic 20mm, f1.7, 1/100 sek., ISO 100.

Mis siis fiksid nii viksiks teeb? Viksid pildid sünnivad siis, kui näeme midagi pildistamist väärt ning võtame veidi aega, et kompositsiooni kohendamisega tegeleda. Mida kauem on aega sättida, seda parem pilt võib sündida. Kui nüüd kaamera on varustatud suumobjektiiviga, siis pole me ehk harjunud mõtlema ilma pildiotsijasse vaatamata visualiseerides või vaimusilmas nähes võimalikku pilti enne kaamerat silma ette tõstmata. Samas kui oleme mõnda aega kasutanud fiksobjektiivi, teame, milline on selle objektiivi vaateväli ilma kaamerat tõstmata. Seepärast oskame juba ringi jalutades näha pilte oma peas, näha, mis mahub kompositsiooni, mis mitte. Võime aduda ilma kaamerat tõstmatagi erinevaid perspektiive, meie pea hakkab hea pildi sünnile kaasa aitamiseks tööle. Nii saame pildistatava objektiga “silmast-silma vestelda” ja leida tema paremad küljed.

Lahtise avaga pildistades jääb taust mõnusalt uduseks. Tuleb vaid täpselt fokuseerida. Panasonic 20mm, f 1.7, 1/400 sek, ISO 100.

“Aga suumiga on ju nii lihtne pildistada. Pole muud kui krutid rõngast ja vajutad päästikule!” Suumiga pildistamine on kindlasti vahva. Kuid päris kindel on ka see, et fiksobjektiiv “paneb” meid objektiga lähemalt tutvuma ning parimat vaatevinklit otsima. Nii objektile lähenedes ja selle ümber liikudes leiame parima pildistamisnurga. See aga tähendab paremat pilti. Loomulikult on selline lähenemine pildistajale arendav.

Fiksobjektiivid on vikside piltide saamisel abiks kas sel moel, et need on üldjuhul kordades valgusjõulisemad kui suumobjektiivid. Mis tähendab, et neid kasutades saab pildistada valguskehvemates oludes ilma statiivi kasutamata. See omakorda laiendab meie pildistamisvõimalusi, mistõttu pildistamine võib tuua veel enam toredaid elamusi.

Suure suhtelise avaga fiksobjektiivid aitavad ka pildi tausta “udutada”. Nii saab pildis peamise paremini välja tuua. Seepärast ongi portreefotograafia fiksobjektiivide pärusmaa. Samas on vaja fokuseerimisel olla hoolikas, sest iga millimeeter on tähtis, eriti lähivõtetel.

Kuressaare kesklinn. Kui tundub, et fiksobjektiivi vaateväli jääb kitsaks, võib võtta mitmest kaadrist panoraami. Panasonic 20mm, f 1.7, 1/40 sek, ISO 640.

Üks suur pluss on veel ka see, et fiksobjektiivid, eriti rääkides peeglita vahetatavate objektiividega kaamerate omadest, on ääretult kompaktsed ja kerged. Nii pole sellise kaamera kaasaskandmine probleem ka terve pika päeva jooksul.

Kui harjutad end kasutama fiksobjektiive, võid anda oma fotograafilisele elamusele uue dimensiooni ning leida viksidest piltidest lisarõõmu. Rõõmsad inimesed aga on omakorda viksid.

Rõõmsate seeneliste jäädvustamisel peab viksi pildi saamiseks veidi vaeva nägema ja parima vaatenurga leidma. Panasonic 20mm f1.7, 1/125 sek, ISO 100.