Viimasel ajal on tulnud vaat ei igasse uut objektiivi tutvustavasse postitusse kirjutada, et sel on konstruktsioonis kas madala dispersiooniastmega või siis asfääriline lääts. Aga milleks need vajalikud on? Väga lihtne: madala dispersiooniastmega lääts vähendab kromaatilist ning asfääriline lääts sfäärilist aberratsiooni. Sest aberratsioon – see on üks väga paha asi ja seda tuleb kindlasti vähendada.
Tegelikult see niisama lihtne ongi. Või kui alguses ka ei ole, siis lihtsaks see saab – Photopointi veebipõhise fotokursuse abiga. Allolev on üks selle fotokursuse 131st alapeatükist. See kuulub esimese osa seitsmenda peatüki “Objektiivid” koosseisu. Urmas Ääro seletab siin selgelt ja konkreetselt lahti nii kromaatilise kui ka sfäärilise aberratsiooni olemuse ning nende vastu võitlevate läätsede vajalikkuse objektiivis. Loe kogu postitust »
Minu poole pöördutakse sageli küsimusega, et milline on hea ja odav objektiiv algajale foto- ja loodushuvilisele, kellel on soov pildistada tiivulisi ja neljajalgseid.
Olen ka ise kunagi sellise valiku ees seisnud ja pead vaevanud, et mida võtta ja mida jätta. Ega valik väga suur polnudki, sest objektiivi alla mõeldud summa seadis omad piirid. Olin siis teinud juba omajagu eeltööd, mistõttu langesid kohe valikust välja kõik-ühes ultra-zoomid ehk siis objektiivid, mille fookuskaugus algas lainurgast ja lõppes telega. Selline fookusvahemik oli küll ahvatlev, kuid nende joonis polnud just kiita. Loe kogu postitust »
Raamatupoest käin ma mööda suure ringiga. Vahest juhtub siiski ka patustamist. Üks selline juhtum leidis aset veidi enam kui aasta jagu tgasi, kui nägin riiulil midagi õige huvitavat – tõsise välimusega Eesti loodusfoto raamat – autoriks keegi Remo Savisaar. “Loodus kutsub” oli seestpoolt kordades huvitavam kui väljast. Paeluv ja imetlusttekitav.
Mitte kaua pärast seda päeva pasundasid uudisteportaalid kellestki Remo Savisaarest seoses tema fotoga puu otsa roninud kitsekarjast. Seesinane pilt oli nimelt avaldatud legendaarses akirjas National Geographic. Siis sai lõplikult selgeks, et Remo tuleb võrgutada Photopointi ajaveebi juba niigi esinduslikku kaastöötajate armeesse. Selle selgushetke tulemina ilmub Photopointi ajaveebis homme Remo esimene, fotodega palistatud kirjatükk.
Loe kogu postitust »
See talv on tõesti kaunis. Vaata neid hangesid! Sellised kohevad rasked hanged võivad vaata et iga inimese südamest ohke välja pigistada, et “Küll on ikka ilus!” Kojamehed ohkavad muidugi teisiti, ja ka need, kes autoga lumme kinni jäävad.
Loomad ka ohkavad. Ja sel talvel eriti raskelt. Hiljuti leidsin metsateelt lõpnud noore metskitse. Kitsekese jäljerada tuli teele hangedest ning seal ta oligi viimast korda puhkama jäänud. Noor merikotkas, kes korjuse pealt lendu tõusis, oli jõudnud juba matti võtta. Aga selline on metsaelu.
Kõigile sellistele paratamatult kurbadele kohtadele vaatamata, võib sellisest talvest leida palju rõõmu. Talveilu on igal pool ja tasub võtta aega, et seda nautida. Loe kogu postitust »
Inimesed on leidlikud ja ilusad ja head. Eriti leidlikud on igasugused pildiväänajad uute nippide väljatöötamisel. Üks, mis ilmselt ei olegi niiii uus inimkonnale, kuid mingil hetkel oli üsna uus minule ja loodetavasti käesoleval hetkel ka sinule, armas lugeja, on panoraamplaneetide tegemine.
Tegu on üsna lihtsa tehnikaga, ei mingit raketiteadust – algne idee on üles korjatud siit ning seda siis veidi enda jaoks edasi arendatud. Tulemus võib olla küllaltki huvitav ning võib anda ka muidu veidi untsus (või lihtsalt igavale) panoraamvõttele uue elu. Panoplaneedilt nimelt kõiksugused väikesed vead sageli niipalju silma ei torka, sest nagunii on juba tegu moonutatud reaalsusega. Asi siis see veidi kõver silmapiir või kehvad liitmiskohad enam ära ei ole. Ja tegelikult ei pea tegu olema isegi mitte panoraamvõttega.
Seega asja juurde! Loe kogu postitust »
See on tegelikult päris naljakas, et looduse krooniks peetav inimene ennast oma “alamate” metsloomade-lindude eest varjama peab.
Aga ega see tänapäeva inimene niiväga loomade-lindudega suhelda oskagi. Ikka kipub ta neile oma nina liiga lähedale toppima, selmet meie planeedi kaaselanike elu lugupidavast kaugusest jälgida. Ja eks nad seepärast “muudkui panevad plehku,” nagu üks noor loodusfotohuviline mulle kurtis. Et luura kuidas tahad, aga ikka põgenevad. Ilmselt on neisse põlvkondade kaupa genereeritud hoiatus, et kui pannile ei taha sattuda, siis hoia parem kaugemale. Loe kogu postitust »
Loading ...